Posti tänava rohelusse peitunud aias kohtuvad ühe inimese elulugu ja Kohila enda lugu. Inna Laanmetsaga koos Kohilat meenutades hakkavad tänaste tänavate ja majade alt paistma hoopis teised kihid: paberivabriku tööliste majad, verandad, jõele rajatud liuväljad, mõisa ees mänginud muusika ja vanad kohanimed, millest nooremad enam alati arugi ei saa.
Istume Innaga tema Posti tänava maja tagaaias. Õigem oleks ehk öelda, et istume keset aeda, mis on end suve lõpuks peaaegu täielikult lilledesse peitnud. Õitsejate vahelt paistavad siin-seal keraamilised esemed, igaüks omamoodi ja oma looga. See sobib Innaga hästi. Keraamika, Tohisoo ja Kohila on tema elus olnud omavahel seotud juba aastakümneid.
Keraamika ei ole Kohilas lihtsalt üks kunstiala. Tohisoo mõisapargis valmis 2000. aastal Balti- ja Põhjamaades toona küllalt ainulaadne anagama-tüüpi puupõletusahi, kus esemed puutuvad põletamise ajal vahetult kokku leegi ja tuhaga. Sellest kasvas välja rahvusvaheline Kohila sümpoosion, mis on toonud siia kunstnikke üle maailma. Tänavu toimus see juba 26. korda. Inna ise oli Kohila Koolituskeskuse juhataja just neil aastatel, mil ahju rajamise mõte teoks sai, ning tema kirjutatud meenutus Tohisoo ahju sünniloost on talletatud ka sümpoosioni ajaloo juures.
Täna ei ole meie jutu keskmes ainult keraamika. Me räägime Kohila alevist ja sellest Kohilast, mida Inna mäletab.
Veranda, moosipurgid ja lapsepõlve Kohila
„Olen siin elanud kogu oma elu, tänaseks 66 aastat,“ ütleb Inna. Tema perekonna üks haru on Hageri kihelkonnas elanud nii kaua, et lapselapsed on siin juba kümnes põlvkond. „Oleme juuripidi siin Hageri kihelkonnas pikka aega,“ sõnab ta.
Kõige tugevamalt on tema enda elu seotud paberivabriku ümbruse, endise töölisasumi ja Posti tänava kandiga. Just selle paiga lood on teda aastaid huvitanud ning ta peab oluliseks, et need ei kaoks koos inimestega, kes neid veel mäletavad.
Esimene Kohila-mälestus pole Innale aga mõni tähtis hoone või sündmus. See on veranda.
Lapsepõlvekodu verandal seisid pikad kastid. Ühes hoiti moosi, teises Inna mänguasju. Akende ees olid suured marlid. „Olen siiamaani tohutult suur verandade fänn. Kui kuskil verandat näen, siis on see minu lapsepõlve üks osa,“ meenutab ta.
Sellistest pisikestest mälupiltidest hakkabki meie vestluses vana Kohila tasapisi kokku kasvama.
Posti tänav räägib paberivabriku lugu
Posti tänav on vana. Inna sõnul ulatub tänavale nime andnud postkontori lugu 1914. aastasse ning esimesi maju hakati praeguse Posti tänava piirkonda ehitama 1947. aastal. Hiljem kerkis maju juurde 1950., 1960. ja 1970. aastatel. Need olid suuresti paberivabriku töötajatele mõeldud elamud. Tööstuse tänava tagasihoidlikumatest elutingimustest koliti siia toona juba märksa mugavamatesse kodudesse.
Vana töölisasum on Innale eriliselt südamelähedane. Kui Eesti Arhitektuurimuuseum seda piirkonda uuris, selgus tema sõnul, et algsest hoonestusest on kadunud vaid kaks maja. Ühest kadunud barakist õnnestus tal saada foto koguni Hiiumaale kolinud endiselt elanikult.
Ja jälle ei mäleta Inna ainult hoonet. Ta mäletab koridorilõhna. Pikas barakis kulges koridor läbi maja, väikesed korterid mõlemal pool. Mälus on kõrged tokkroosid, murtudsüdamed ja inimesed, kes jagasid hea meelega oma lilli.
Jõgi oli liuväli ja lautade vahel mängiti luurekat
Kui külas oli kohtumispaigaks sageli piimapukk või kiigeplats, siis alevis käis elu veidi teisiti. Inna mäletamist mööda moodustusid seltskonnad pigem majade ja oma kandi järgi.
Talvel tehti jõele liuväljad. Tüdrukud harjutasid iluuisutamist, poisid mängisid hokit. Kohila mõisa ees oli samuti liuväli ja seal mängis koguni muusika. Suvel sõideti jõel paadiga ja käidi kalal.
Laste maailm ulatus kohtadesse, kuhu tänapäeval neid ehk niisama lihtsalt ei lubataks. Mängiti lautade vahel luurekat, peideti end heinaküünidesse ja roniti puude otsa.
Ka alevi eri piirkondadel oli oma identiteet. Inna nimetab Põllu tänava rahvast, Välja ja Nurme kanti ning Toompead. Noored suhtlesid ennekõike oma kandi inimestega, aga üks oluline koht tõi rahva siiski kokku: kool. Seal kohtuti õhtuti, koolipidudel ja vana-aastaõhtutel. Inna mäletab, kuidas käis isaga koolis tantsimas.
„Natukene on kahju sellest arhitektuurist“
Kõige suurem muutus Kohilas pole Inna jaoks seotud mitte niivõrd inimeste kui hoonetega.
Kui Inna käib Lihulas või mõnes teises vanas väikealevis, tekib tal mõnikord kahjutunne. Kohila vanast südamest on kadunud raudteejaam, vanad kauplusehooned ja palju sellist arhitektuuri, mis oleks võinud jutustada alevi erinevatest ajastutest.
„Kahju on just sellest arhitektuurist, mis oli meile hästi omane,“ ütleb ta. Samas rõõmustavad teda majad, mida on osatud tundlikult taastada. Vabaduse tänava ja jõeäärsete vanade puithoonete korrastamine näitab tema meelest, et vana saab hoida ka nii, et maja elab edasi.
Just seepärast räägib Inna palju miljööväärtusest. Mitte soovist panna Kohila klaaskupli alla, vaid vajadusest enne muutmist märgata, mis meil juba olemas on.
Uued inimesed tahavad teada, kuhu nad tulid
Vana ja uue Kohila kohtumine ei ole Inna jaoks sugugi vastasseis.
Augusti alguses kolis Posti tänavale kaks noort peret. Nad tahtsid teada, kuhu nad õigupoolest elama on sattunud. Nii mindi koos tänava inimestega väikesele retkele. Selgus, et isegi mõned kümme või viisteist aastat siin elanud inimesed polnud varem kõiki neid radu käinud. Pärast peeti piknikku ja arutati, mida võiks veel koos teha.
„Posti kandi eripära on Inna sõnul seegi, et korterid ei jõua siin kuigi sageli müüki. Paljud kodud jäävad pereringi ning lähevad edasi järgmisele põlvkonnale. „Me tuleme oma vanavanemate korteritesse. Me ostame kõrvalt korteri ka ära, et oma lastelastele teha,“ kirjeldab ta. See näitab tema sõnul hästi, kui tugev on siinsete inimeste side oma kodukandiga: siia ei tulda ainult elama, vaid siia tahetakse jääda ning anda see paik edasi ka lastele ja lastelastele.
Naabrit tuntakse endiselt nimepidi. Mõni asi toimub nii loomulikult, et seda ei osatagi kogukonnatööks nimetada. Kui naabril on midagi vaja, minnakse ja aidatakse. Seda ei pea projekti kirjutama ega eraldi kampaaniaga käivitama.
Kivikas ja Almekas
Mõnikord elab ühe paiga ajalugu edasi hoopis sõnades.
Kohilas leidub kohanimesid, mida ametlikult kaardilt ei leia, aga mida vanemad kohalikud kasutavad tänini. Praegust ujumiskohta kutsuti Kivikaks, Ülejõe ujumiskohta aga Almekaks.
Kui küsida Innalt, miks just nii, tuleb aus vastus: „Ma ei tea, kõik ütlesid.“ Need olid kohanimed, mida kohalikud lihtsalt kasutasid ja mille tähendust ei olnud vaja omavahel selgitada. Alles siis, kui noorem inimene küsib „Mis koht see veel on?“, saadakse aru, et üks väike tükk kohalikku pärandit võib olla kadumas.
Kui suureks peab Kohila kasvama?
Meie jutt jõuab paratamatult tulevikku.
Kohila kasvamine on Inna jaoks loomulik, kuid selle kõrval peab tema arvates julgema küsida ka seda, kui suureks me tegelikult kasvada tahame. Ta toob võrdluseks välja kaks arvu: Kohila valla puhul on räägitud 8500 elanikust, kuid järgmine tähenduslik piir oleks juba 10 000.
„Kui ma võtan selle järgmise numbri, kümme tuhat, siis jään mõtlema, mida see kõik meile kaasa toob,“ arutleb Inna. Rohkem inimesi tähendab vajadust rohkemate lasteaiakohtade, koolide, arstide ja teenuste järele. Ent tema jaoks pole küsimus ainult selles, kas taristu kasvule järele jõuab. Sama oluline on, kas kasvades suudab Kohila säilitada oma kogukondlikkuse ja selle tunde, et inimesed tunnevad oma kodukohta ning üksteist.
Siin näeb Inna olulist rolli väikestel asumikogukondadel. Kohilas on läbi aegade olnud oma näoga paiku ja seltskondi ning ka praegu võiks rohkem toetada seda, et Posti, Toompea, Lilleküla, Põlluääre ja teiste kantide inimesed leiaksid põhjuse omavahel kokku tulla. Oma kogukond võib kujuneda ka täiesti uues elamupiirkonnas, olgu ühendajaks ühine mänguväljak, jaanituli või mõni muu ettevõtmine. Mõte on lihtne: Kohila võib kasvada, kuid kasvades ei peaks kaduma tunne, et siin tuntakse oma naabrit.
Üks tund Kohilas
Lõpetuseks küsin Innalt, mida ta teeks siis, kui Kohilasse saabuks inimene, kellel on aleviga tutvumiseks ainult üks tund.
Selgub, et Inna ei pea vastust välja mõtlema. Ta on selliseid ringkäike teinud.
Alustada tuleks rongijaamast. Sealt saab rääkida 1905. aasta sündmustest ja liikuda edasi vana alevi ning paberivabriku majade juurde. Inna toob välja, et 1937. aasta andmete järgi oli Kohila umbes viiesajast elanikust ligikaudu nelisada seotud paberivabrikuga. Edasi viiks tee läbi töölisasumi, Välja ja Nurme tänava koduaedade ning Tohisoo. Tund võib isegi napiks jääda. Ja võib-olla ongi see Kohila puhul hea märk.
Kui meie vestlus Posti tänava aias lõpule hakkab jõudma, jääb pilk jälle lilledele ja nende vahele paigutatud keraamikale. Need kaks maailma sobivad siin kummaliselt hästi kokku. Üks kasvab mullast, teine sünnib savist ja tulest. Mõlemale jääb külge selle koha jälg.
Nii on ka Inna jutustatud Kohilaga. Võib-olla tähendabki juurtega olemine eelkõige seda, et tunned oma paiga lugusid piisavalt hästi, et neid järgmisele inimesele edasi rääkida.
Kohila alevi ajalugu
Kohila (Koylae, Kogelli, Koeyghell) oli suur põlisküla Keila jõe keskjooksul. 1241. aastal oli küla suurus Taani hindamisraamatu järgi 24 adramaad, millest 14 talu kuulus Healfile ja 10 Hermannile koos vendadega.
Kohila mõisa mainiti esimest korda kirjalikult 1438. aastal, kuid mõis oli tõenäoliselt rajatud juba varem ühele Keila jõe saarele. Algselt kuulus mõis von Tõdweni suguvõsale.
1525. aastal läks Kohila maavaldus üle Reinhold von Tõdwenilt tema pojale Wilhelm von Tõdwenile, kes sai oma valdusesse Kohila küla kümme talu, veski, kõrtsi ning veel mitmed talud lähikonnas. Pärast Wilhelmi surma jäi mõis tema lesele.
1547. aastal said mõisa pärijateks Wilhelmi tütred Eddo ja Anna, kuid samal aastal ostis tütre Eddo abikaasa Moritz von Wrangell teiste pärijate osad välja. Nii läks Kohila mõis von Wrangelli suguvõsa valdusse.
1586. aasta revisjoni järgi kuulus Kohila mõisale kümme talu Kohila külas, veski, kõrts ning mitmed väiksemad talud ja üksjalakohad. Lisaks kuulusid mõisa valdustesse Vilivere ja Kurtna külast mõned talud ning veel teisigi maavalduseid. Kokku oli mõisas arvestuslikult umbes 40 adramaad.
Moritz von Wrangell jättis 1586. aastal Kohila mõisa oma pojale Wilhelm von Wrangellile. Hiljem pärisid mõisa ja selle juurde kuuluvad valdused tema pojad, Kohila mõisa päris poeg Hans von Wrangell. 1663. aastal kuulusid Hansu lesele Catharina von Neukirchile nii Kohila kui ka Kohatu mõis.
17. sajandi lõpuks vähenes Kohila mõisa suurus üheksale adramaale ja mõisale kuulus ka üks adramaaga Vanamõis – Auta kõrvalmõis -, mille omanik oli isaga samanimeline vanem poeg Hans von Wrangell.
1712. aastal tabas Kohila mõisa talurahvast rängalt katk: 153 talupoega suri ja 58 jäi ellu.
Hiljem kuulus mõis von Brevernite aadlisuguvõsale, kes ehitasid ka mõisakompleksi esinduslikumalt välja. 1865. aastal pärandas Christoph Bernhard von Brevern mõisa oma tütrele, Natalie von Lueder`ile (sündinud von Brevern). Tema poeg Karl von Lueder asutas 1894. aastal Kohila sae- ja jahuveski ning 1899. aastal aktsiaseltsi Puumassi-ja Papitehas Kohila, millest sai alguse Kohila Paberivabrik.
Kadri Rütmann
Hageri muuseumi juhataja
Artikli koostamisel on kasutatud raamatut “Aja Lood”.
Kapa-Kohila hobupostijaam
Kapa hobupostijaam tegutses algselt Kohila mõisale kuuluvas Kapa kõrtsi hoones, mis asus Raudalu maantee (praegune Viljandi mnt) ja Hageri kirikutee ristumiskohas, Kohila silla Rapla-poolses otsas.
18. sajandi alguses oli kõrtsipidajaks Kappa Jürry, aga kas kõrts sai nime kõrtsmiku järgi või vastupidi, ei ole teada. Täpselt teada ei ole ka see, millal Kapa kõrts hobupostijaamana tegutsema hakkas. 1863. aasta Eesti postijaamade nimestikus on Kapa postijaam juba olemas. 1874. aastal mainitakse jaama Kapa-Kohila postijaama nime all. Sama nime kandis ka Kohila asula ja raudteejaam I maailmasõja lõpuni.
1874. aastal ühendati Kose-Risti postijaam läbi Kapa-Kohila Liiva postijaamaga. Otseühendus Tartu ja Pärnu maanteede vahel viis läbi Kohila. 1892. aastal pikendati Tallinnast üle Kapa-Kohila Raplasse ulatuvad teed Halinga postijaamani. Nii saadi otseühendus ka Pärnu linnaga.
Kapa postijaam asus kõrvalise tee ääres ja seetõttu oli seal lubatud alkoholi müük, mis suurte teede äärsetes postijaamades oli rangelt keelatud. Ruum, kus alkoholi müüdi, pidi olema postijaama ametiruumidest eraldatud. Arvatavasti tõi alkoholi müük postijaamale lisatulu ja suurendas ka külastatavust.
Kapa postijaamal oli kasutada kahe normaaltalu suurune põllu- ja heinamaa, mis ulatus Tohisoo pargist kuni postijaamani ja Keila jõest tulevase raudteeni. Praegu meenutab seda kohta alevi keskmes endise postijaama ja raudtee vahele jääv Kapa männik.
Posti veeti kolm korda nädalas ning Kapa jaama kaudu jõudsid pealinna Hageri, Rapla ja Juuru kihelkondade saadetised. Kapa postijaama tähtsus vähenes uute postkontorite avamisega 1894. aastal Raplas ja 1896. aastal Hageris. 1914. aastast alates tegeles postikorraldusega posti- ja telegraafijaam, mis moodustati Kohila paberivabriku palvel, ja pärast 1918. aastat teenindas aktsiaseltsi ehitatud postkontor üksinda kogu Kohila valda.
1918. aastal lõpetati aga kõikide postijaamade tegevus Eesti- ja Liivimaal. Uuesti avati need Eesti vabariigi ajal, Kohilas 1922. aastal.
Lõik Ene Holstingu kirjutusest „Kohila alevi ja valla kujunemine 19. sajandi lõpust kuni aastani 1918“.
FOTO:
Teadaolevalt on Vabaduse tänaval asuv sepikoda Kohila alevi vanim säilinud hoone
Postihobuste rautamiseks ja vankrite või postitõldade korrashoiuks pidi olema igas postijaamas sepikoda. Tulekahju korral tule levimise kartuses ehitati sepikojad muudest hoonetest kaugemale.
Kadri Rütmann
Hageri muuseumi juhataja
Kohila alevi elanikkond arvudes
• Elanikke kokku: 2 986
• Mehi: 1 412
• Naisi: 1 574
• Keskmine vanus: 42,4 aastat
Vanuserühmad
• 0–17-aastased: 638 inimest (21,4%)
• 18–64-aastased: 1 694 inimest (56,7%)
• 65+ aastased: 654 inimest (21,9%)