Mare ja Valdur Suurmäe meenutavad küla nime taastamist ja jahimaja rajamist
Kui Kadaka küla teed mööda sõita, ei pruugi esmapilgul aimata, et selle väikese küla taga peitub pikk ja visa lugu. Külas on umbes paarkümmend tegutsevat majapidamist, kuid siin on inimesed võidelnud oma küla nime eest, hoidnud elus kogukonnavaimu ning rajanud paiga, mida tunnevad jahimehed üle Eesti.
Kadaka küla on väike ning selle käekäiku kujundanud inimesi pole palju. Nende hulka kuuluvad kindlasti Mare ja Valdur Suurmäe, kelle pere on selle paigaga seotud olnud ligi kuus aastakümmet. Kuigi kodutalu on nüüd noorema põlvkonna käes, käivad nad Kadakal peaaegu iga päev. Siin on nende maad, Mare täidab endiselt külavanema ülesandeid ning küla käekäik läheb neile jätkuvalt korda.
Valdur meenutab, et kõik sai alguse 1967. aastal, kui tema isa ostis Urge talu. Sellest kujunes Suurmäede pere kodu, kus kasvasid üles lapsed ja möödusid aastakümned. Tänaseks elavad Mare ja Valdur küll Kohila alevis, kuid Kadaka küla pole nende jaoks jäänud pelgalt kunagiseks kodukohaks.
“Mõni koht jääb inimese külge kogu eluks. Kadaka küla on meie jaoks just selline paik,“ ütleb Valdur.
Küla sai tagasi oma nime
Kadaka küla pole alati kandnud oma praegust nime.
Nõukogude ajal liideti väiksemad külad suuremate haldusüksuste alla ning Kadaka kadus kaartidelt Aandu küla koosseisu. Kui Eesti taasiseseisvus, otsustasid kohalikud, et nii ei saa jääda.
„Korjasime allkirjad kokku ja taotlesime vallalt, et Kadaka küla nimi taastataks. Esimesel korral ei saanud, aga teisel katsel õnnestus,“ meenutab Mare. „Inimestele oli tähtis, et see oleks jälle oma küla,“ lisab ta.
Täna on Kadakal umbes 16 talukohta. Mõni neist on tühjaks jäänud, kuid enamikes elatakse endiselt. Vanad talupered on küll tasapisi kadunud ning asemele on tulnud uued inimesed, kellest paljud käivad tööl Tallinnas ja veedavad suure osa päevast linnas.
Külavanem, kes hoiab inimesi ühenduses
Mare Suurmäe on Kadaka külavanem tänaseni.
Ta tunnistab, et kogukonnaelu on aastatega muutunud. Kunagi olid ühised peod ja koosviibimised iseenesestmõistetavad. Nüüd saavad inimesed kokku märksa harvem.
„Praegu on kõigil oma tegemised. Kui on vaja midagi arutada, siis helistan talud läbi, aga sellist regulaarset kooskäimist enam ei ole,“ räägib ta. Samas usub Mare, et kogukonnatunne pole päriselt kadunud. Kui vaja, tullakse ikka appi ja suuremad ettevõtmised saavad tehtud.
Jahimaja, mis kasvas tühjale põllule
Kadaka küla tuntuim ehitis on kahtlemata Kohila Jahimeeste Seltsi jahimaja. Seal, kus praegu seisab jahimaja, oli kunagi lihtsalt põld.
Kui riiklik jahimajandus lagunes ja Kohila jahimeestel puudus oma kogunemiskoht, tekkis mõte rajada päris oma maja. „Alguses käisime üksteise juures. Kus parasjagu sai looma üles tõmmata ja liha jagada. Aga see ei olnud enam mõistlik,“ annab Valdur teada.
Nii hakatigi ühiselt ehitama. Raha koguti liikmemaksudest, kuid suur osa tuli põtrade müügist. Jahimehed tegid suure töö ise ära ning maja valmis järk-järgult.
Täna kogunetakse seal enne iga jahti, peetakse nõu, kontrollitakse vajalikud dokumendid ning alles siis minnakse metsa.
Jahimaja on kujunenud ka õppe- ja kogukonnapaigaks. Lisaks jahimeestele kasutavad seda Kaitseliit ning kooligrupid, kellele Valdur Suurmäe on aastaid tutvustanud metsloomade jälgi, looduses liikumist ja jahinduse igapäevast poolt.
Jahimaja kõrval paikneb lasketiir, mis on oluline nii jahimeeste väljaõppeks kui ka Kaitseliidu tegevuseks. Vahetus läheduses askeldavad mesilased, kelle eest hoolitseb Suurmäede pere. Nii pole jahimaja üksnes jahimeeste kogunemispaik, vaid osa tervest talukeskkonnast, kus igal aastaajal käib oma elu.
Jahimees ei käi metsas ainult saaki otsimas
Valdur Suurmäe on olnud jahimees kogu elu. Huvi tuli kodust. „Isa oli metsavaht ja jahimees. Metsas sai kogu aeg käidud,“ räägib Valdur.
Tema sõnul erineb tänapäeva jahimehe igapäevatöö suuresti sellest kuvandist, mis avalikkusel sageli on. „Arvatakse, et jahimees lihtsalt käib ja laseb loomi. Tegelikult käib suur osa jahindusest kindlate reeglite järgi ning jahiseltsidel tuleb täita kokkulepitud küttimismahud,“ selgitab ta.
Küttimismahud ja nende struktuur lepitakse Eestis kokku maakondlikes jahindusnõukogudes ning nende täitmist korraldavad jahipiirkondade kasutajad. Kui jahipiirkond oma kohustusi ei täida, võib see kaasa tuua probleeme jahipiirkonna kasutusõigusega.
Valdur hinnangul ongi just järjest suuremad küttimiskohustused need, mis jahimehi kõige enam muretsema paneb. „Me käime metsas oma vabast ajast ja oma kulul, aga kohustused on järjest suuremad,“ ütleb ta. Intervjuus tõi ta näiteks, et mõnel juhul on tema hinnangul piirkonnale määratud küttimismahud suuremad, kui jahimehed ise vajalikuks peavad.
Samas ei nõustu ta väitega, et ulukite arvukust mõjutaks eelkõige metsaraie. „Kui vana mets maha võetakse, kasvab asemele noor võsa. Loomale on seal rohkem süüa ja parem varjuda,“ selgitab ta. Tema hinnangul on ulukite arvukuse seisukohalt olulisem küsimus see, millised küttimismahud piirkondadele määratakse.
Loodus määrab elu
Kadaka küla ümbrust iseloomustab paepealne maa, metsad ja raba.
Kadaka küla eripära on kevadine suurvesi, mis on seotud piirkonna karstialaga. Kui maa-alused karstikäigud suurvee ajal kogu veehulka enam vastu võtta ei jõua, valgub vesi ümbruskonna põldudele ning maastik muutub ajutiselt järvemaastikuks.
Valdur Suurmäe mäletab aegu, mil vesi ulatus taluõueni. „Sõitsime paadiga maja eest naabertalusse,“ meenutab ta.
Karstiala jõudu ilmestab seegi, et ühes kevadise suurvee ajal täitunud karstilehtris mõõtsid nad veesügavuseks kuus meetrit. „Sidusime veel puu külge paela, et veepiiri tähistada,“ meenutab Valdur.
Rahu, mida linnast ei leia
Kadaka küla suurim väärtus ei ole Suurmäede arvates mitte jahimaja ega isegi pikk ajalugu. See on vaikus.
Kevadel muutuvad põllud kollaseks võililledest, hiljem õitsevad vaarikad ja valendavad angervaksad. „Kui sügisel rabas kõnnid ja kõik on vaikne, ainult mõni rong kuskil kauguses… see on super,“ räägivad Suurmäed.
Just selle rahu pärast loodavad Mare ja Valdur, et Kadaka jääb kestma. Ajad muutuvad ja inimesed vahetuvad, kuid Suurmäede jaoks on oluline, et Kadaka ei kaoks kaardilt ega inimeste mälust.
„Me tahame, et see oleks ikka Kadaka küla,“ võtab Mare Suurmäe mõtte kokku.
Merle Beljäev
Ajalugu
Kadaka küla on üks Kohila valla nooremaid külasid
Küla kujunes välja 19. sajandi lõpul Lohu mõisa maadel, kasvades välja samanimelise Kadaka talu ümber, mille järgi sai nime ka kogu küla. Esimestel 20. sajandi kaartidel on küla juba selgelt tähistatud: Vene topograafilisel kaardil nimega Кадака ning 1913. aasta kaardil kujul Kaddak. 1922. aasta allikates on küla nimetatud ka Araka külaks, mis viitab sellele, et mõnda aega oli nimekasutuses oluline ka Araka talu. Hiljem kinnistus taas Kadaka nimi, mis on püsinud tänapäevani.
Ka küla halduslik ajalugu on olnud muutlik. Aastatel 1977–1998 kuulus Kadaka küla Aandu küla koosseisu ning taastati iseseisva külana alles 1998. aastal.
Kadri Rütmann
Hageri muuseumi juhataja
Kadaka küla elanikkond arvudes
• Elanikke kokku: 16
• Mehi: 9
• Naisi: 7
• Keskmine vanus: 42,3 aastat
Vanuserühmad
• 0–17-aastased: 3 inimest (18,8%)
• 18–64-aastased: 11 inimest (68,8%)
• 65+ aastased: 2 inimest (12,5%)