Koduõu ei ole tavaliselt koht, kuhu koguneb mõnesajapealine publik. Aga Kohilas juhtub seda igal suvel. Ühel õhtul muutub teatrilavaks üks koduhoov, järgmisel õhtul teine. Hoolitsetud aiad, viljapuud ja terrassid saavad osaks lavastusest ning publik ei tunne end mitte teatrikülastaja, vaid külalisena. Just sellise ettevõtmise on kümne aastaga üles ehitanud Kairis Kontus koos suure hulga vabatahtlikega.
Tänavu täitus Kohila Hoovide Teatril kümnes tegevusaasta. Selle ettevõtmise sünnilooks sai üks kogemus, mis jäi pärast üht perereisi hinge kasvama.
„Käisime perega Rootsis Astrid Lindgreni maailmas. Vaatasime seal väikseid teatrietendusi ja ütlesin oma abikaasa Martinile, et kui tore oleks, kui meie koduhoovis oleks ka sellised etendused,“ meenutab Kairis Kontus. „See mõte lihtsalt jäi minuga.“ Sama aasta sügisel kirjutas ta juba esimese projektitaotluse.
Täna on sellest mõttest saanud ettevõtmine, mida paljud peavad Kohila suve lahutamatuks osaks.
Kui Kairisega vestleme, hakkab üsna kiiresti silma üks huvitav asi. Ta ei räägi peaaegu kunagi endast. Ikka ütleb ta „meie“. Meie mõtlesime. Meie tegime. Meie proovisime. See ei ole juhus. Hoovide Teater pole tema jaoks kunagi olnud ühe inimese projekt.
Etenduse ettevalmistused algavad aasta varem
Publik näeb valmis etendust. Seda, kuidas näitlejad liiguvad, muusika mängib ja lugu hakkab elama. Sellele eelneb aga peaaegu aasta tööd.
Kõigepealt tuleb leida järgmine lugu. Siis kirjutada projektitaotlused, kirjutada käsikiri, leida näitlejad, korraldada proovid, otsida kostüüme ja rekvisiite, ehitada dekoratsioonid, lahendada tehnilised küsimused ning teha sadu väikeseid otsuseid, mille olemasolu publik enamasti ei märkagi.
„Kõige raskem ei ole sugugi etenduse õhtu. Selleks ajaks on kõik suurem töö juba tehtud,“ ütleb Kairis.
Viimased kümme aastat on Hoovide Teater elanud Astrid Lindgreni lugude maailmas. See pole olnud juhus. „Mulle endale Astrid Lindgren väga meeldib. Tema lugudes on alati midagi hästi südamlikku ja heatahtlikku. Samas ei saa kõiki lugusid lavastada,“ räägib ta.
Näiteks on ta ammu unistanud „Vendade Lõvisüdamete“ lavale toomisest, kuid seni on see jäänud tegemata. „Seal peaks olema palju hobuseid ja ma ei taha loomi sellisesse olukorda panna, kus nii palju rahvast liigub. Loom peab ka ennast hästi tundma,“ selgitab ta.
Nüüd, kui kümme aastat Astrid Lindgreni lugusid on täis saanud, tunnistab Kairis, et on aeg vaadata ka teiste autorite poole.
Väsimus käib asja juurde
Küsimusele, kas ta on kunagi mõelnud loobuda, vastab Kairis ausalt. „On küll olnud selliseid hetki,“ ütleb ta.
Kõige sagedamini tulevad need vahetult enne etendust, kui ettevalmistused on kestnud kuid ja magamata öid on kogunenud rohkem kui tahaks.
„Ma olen isegi oma tiimile öelnud, et palun järgmine aasta ärge laske mul seda enam teha,“ naerab ta.
Need sõnad kaotavad aga tähenduse üsna kiiresti. Mitte sellepärast, et töö oleks kerge, vaid seetõttu, et ta pole selles töös kunagi üksi.
Kairis räägib oma meeskonnast suure tänutundega. Aastate jooksul on tema ümber kujunenud seltskond, kelle liikmed on suuresti Gaudeo tantsulaste praegused või endised lapsevanemad. Mõni tuli appi üheks suveks, teine on jäänud algusest peale.
„Ma olen neile öelnud, et need projektid on nagu minu väikesed beebid. Nad ei peagi tundma nende vastu samasugust armastust nagu mina. Kui keegi tunneb, et on väsinud või ei jõua, siis ei pea kõiges kaasa lööma. Aga nad on ise tahtnud jääda,“ ütleb Kairis.
Ta usub, et inimesi ei hoia koos tänukingitused ega kohustus. „Kui inimene on leidnud selle koha, kus ta tunneb, et ta on vajalik, siis ta kasvab selle sündmusega kokku,“ ütleb ta.
Kodu, mille uksed jäidki avatuks
Kui Kairis ja tema abikaasa Martin oma maja ehitasid, oli neil üks soov. „Me ütlesime juba siis, et tahame, et see oleks avatud kodu,“ meenutab ta muiates. „Me lihtsalt ei teadnud, kui avatud see lõpuks saab,“ lisab ta.
Läbi aastate on erinevad koduhoovid avanud oma kodu suurele hulgale inimestele. See ongi üks Hoovide Teatri eripärasid. Iga uus mängupaik annab lavastusele uue ilme ning iga pere, kes oma väravad avab, lisab loole midagi endast.
Kui kuulata Kairist rääkimas, saab üsna kiiresti selgeks, et Hoovide Teater pole tema jaoks kunagi olnud ainult teatri tegemine, ta mõtleb suuremalt.
„Ma olen alati mõelnud, et see koht, kus ma elan, oleks selline, kus lastel on hea üles kasvada ja kuhu jäävad ilusad mälestused. Ja tegelikult ei piirdu minu lapsed ainult minu enda lastega. Need on ka minu tantsulapsed ja koolilapsed,“ ütleb ta.
Sama mõtteviis saatis ka algatust Avatud Südamega, mis sündis tegelikult juba enne Hoovide Teatrit.
Alguses käidi koos tantsulastega lastekodudes esinemas ja kingitusi viimas. „Ma ei tahtnud, et minu trennilastest kasvaksid lapsed, kelle jaoks on tähtis ainult võistlustel osalemine ja konkureerimine. Tahtsin, et nad näeksid ka teistsugust maailma ja õpiksid hoolimist,“ räägib Kairis.
Hiljem kasvas sellest välja toidu kogumine abi vajavatele peredele, lauamängude kampaaniad ning viimastel aastatel Kohila valla erivajadustega inimeste toetamine. Hoovide Teatri kohviku tulu läheb samuti heategevuseks.
Ka tasuta etendused pole juhus. „Ma ei taha, et keegi jääks sellest kogemusest ilma ainult sellepärast, et tal ei olnud raha tulla. Selline päriselt tasuta tegemine kannab hoopis teistsugust tunnet. Ja ausalt öeldes ei ole meie perel sellepärast millestki puudust olnud,“ ütleb ta.
See üks pilk
Kui küsida, mis paneb teda ikka ja jälle otsast alustama, ei räägi Kairis tänust ega aplausist. Ta räägib lastest.
„Kui ma näen, et mu õu on täis väikseid lapsi, kes jooksevad, kiiguvad, naeravad ja mängivad ning neil on hea koos olla, siis ma mõtlen, et see ongi see õige asi. Need on need hetked, mille pärast ma järgmisel aastal jälle uuesti teen,“ ütleb ta.
Siis meenub talle veel üks hetk. Ühel puhkehetkel enne õhtust etendust, kõndis temast mööda väike tüdruk. Ta vaatas korraks otsa ja naeratas – siiralt ja rahulolevalt.
„Ma ütlesin kohe tiimiliikmele, et vot selle pilgu pärast ma järgmisel aastal jälle teen,“ meenutab Kairis. Võib-olla peitubki Hoovide Teatri lugu selles ühes pilgus. Mitte juubelinumbris ega etenduste arvus, vaid teadmises, et üks ammune mõte on aastate jooksul kasvanud ettevõtmiseks, mida ei loo enam ainult selle algatajad. Seda loovad kõik need inimesed, kes igal suvel tulevad jälle kokku, et avada mõneks tunniks ühe kodu väravad ja jutustada üheskoos järgmine lugu.
“Südamlik tänu kõigile näitlejatele, vabatahtlikele ja teatrisõpradele, kes on olnud meiega möödunud 10 aasta jooksul. Teie pühendumine, toetus ja kaasaelamine on aidanud sündmusel kasvada ja luua meeldejäävaid hetki,” sõnab Kairis.
Suur tänu meie toetajatele ja koostööpartneritele: Kohila vallavalitsus, Kohaliku omaalgatuse programm, Eesti Kultuurkapital Raplamaa ekspertgrupp, MTÜ Gaudeo, Salutaguse Pärmitehas AS, Kohila Vineer OÜ, Adelante Tellingud OÜ, Nordic Catering, Kohila Ehitus- ja Aianduspood / Midzone OÜ, Sedrik Catering, Kohila Veski Baar, Harakapesa, Kiisu Pizza, Kohila Südameapteek, Jäämari OÜ, LoodusSPA OÜ, Kohila Kirbuturg, Batuudihunt OÜ, Arleenike OÜ, Rikets Lilled, MTÜ Raplamaa Noored, Massaaž Sakus, Janu Bottle OÜ ja GreatHoliday OÜ (Avakate.ee).
“Suur aitäh ka kõigile teistele, kes on meid aastate jooksul toetanud ja meie tegemistele kaasa elanud – koos teiega oleme jõudnud 10. sünnipäevani!” on Kairis tänulik usalduse eest.
Merle Beljäev