Kohila Kunstide Kooli õpilase Minna Miksoni suvi tõi kaasa kogemuse, millest unistavad paljud noored muusikud. Juuli keskel esines ta koos Harjumaa Keelpilliorkestriga Viinis maailma ühes kuulsaimas kontserdisaalis ning aitas orkestril võita rahvusvahelisel konkursil kõrgeima tunnustuse.
9.–12. juulini toimus Austrias Viinis rahvusvaheline orkestrite konkurss ja festival, kus osalesid kollektiivid Hiinast, Itaaliast, Hispaaniast, Saksamaalt, Kanadast ja Eestist. Harjumaa Keelpilliorkester valmistus konkursiks juba jaanuarist alates dirigentide Kaisa Roose ja Viktor Kostjuki juhendamisel.
Festival algas piduliku avatseremooniaga Hofburgi lossis. Järgmisel päeval andis orkester kontserdi Schönbrunni lossi teatrisaalis ning 11. juulil esitati konkursikavas Ottorino Respighi süidist “Arie di corte” ning Tõnis Kõrvitsa teos “Labajalad”. Samal pärastlõunal astuti üles Straussi majas ning festivali kulminatsioon saabus 12. juulil Viini Musikvereini legendaarses Kuldses saalis. Just seal annab Viini Filharmoonia igal aastal oma maailmakuulsa uusaastakontserdi, mida jälgivad miljonid televaatajad üle kogu maailma.
Harjumaa Keelpilliorkester pälvis konkursil kuldse diplomi, mis on festivali kõrgeim tunnustus.
Kohila jaoks teeb selle saavutuse eriti rõõmustavaks asjaolu, et orkestri koosseisus mängis ka Kohila Kunstide Kooli õpilane Minna Mikson. Viinis esinemine oli talle järjekordne oluline verstapost väga tegusas muusika-aastas.
Kevadel valiti Minna videokonkursi kaudu Eurochestries Euroopa Noorte Sümfooniaorkestrisse Prantsusmaal. Rahvusvahelisse ligi 60-liikmelisse orkestrisse kuulusid noored muusikud Prantsusmaalt, Hispaaniast, Slovakkiast, Leedust ja Eestist. Lisaks saavutas ta konkursi Parim Noor Instrumentalist 2026 Loode-Eesti regioonivoorus II koha ning pääses edasi vabariiklikku lõppvooru Heino Elleri Muusikakoolis. Raplamaa noore muusiku konkursilt tõi ta koju musikaalseima esituse eripreemia.
Ka õppetöös on Minna silma paistnud. Ta saavutas keemiaolümpiaadi piirkonnavoorus II koha, osales eesti keele olümpiaadil ning üleriigilisel ingliskeelsel kõnevõistlusel EATE Open 2026. Loovtööna lõi ta hiphopi stiilis tantsukava, mille esitas ise ning vormistas sellest ka muusikavideo.
Muusika on kujundanud kogu tema maailma
Minna ütleb, et kõige rohkem inspireerivad teda head tulemused ja ema Meelika.
Kuigi täna on muusika tema elu loomulik osa, ei ole see alati nii olnud. „Umbes neljandas klassis ei tahtnud ma üldse muusikakoolis käia,“ meenutab ta. Kõik muutus pärast Harjumaa Keelpilliorkestriga liitumist.
„Pillimäng muutus lihtsamaks ja hakkas palju rohkem meeldima. Õnneks oli mul väga kannatlik viiuliõpetaja Külvi Kurg.“
Harjutama paneb teda soov teha asju hästi. „Mulle ei meeldi asju halvasti teha. Mulle meeldib, kui tuleb hästi välja ja standardid on mul selles osas kõrged,“ jagab Minna.
Viimastel aastatel on viiuli kõrvale tulnud veel üks kirg – trummid. Selle taga on üsna ootamatu lugu. „Käisin oma ema ja vennaga puhkpillilaagris ja pärast seda tahtsin väga orkestrisse minna. Aga mina mängisin ju viiulit. Siis selgus, et muusikakooli puhkpilliorkestril oligi just trummarit vaja. Nii hakkasingi trumme taguma,“ räägib Minna naerdes.
Tema trummiõpetaja on Aivar Surva ning eesmärk on kunagi mängida samal tasemel kui tema.
Muusikaliste eeskujudena nimetab Minna Billie Eilishit tema pühendumuse ja laulusõnade tõttu, samuti Mari Jürjensit, Vaiko Eplikut ning trummar Noah Fuerbringerit. Vabal ajal kuulab ta palju Eesti muusikat, drum’n’bass, 2000. aastate rokki ja poppi ning vahelduseks ka džässi ja klassikalist muusikat.
Kõrged eesmärgid ja palju tööd
Kooli ajal on Minna päevad pikad. „Hommikul on kool, kohe pärast seda lähen muusikakooli. Õhtul õpin ning kui aega üle jääb, teen sporti. Suvel on rahulikum ja saan rohkem süveneda asjadesse, mis mind päriselt huvitavad,“ räägib ta.
Kuigi tema mõlemad vanemad on professionaalsed muusikud, ei ole ta veel otsustanud, kas valib sama tee. „Mu isa laulab Eesti Filharmoonia Kammerkooris ja ema on üle kahekümne aasta töötanud Eesti Sõjaväeorkestris. Olen kõrvalt näinud, kui palju tööd see amet nõuab. Professionaalsed muusikud pole ainult andekad, selle taga on tundide viisi harjutamist, mida keegi ei näe,“ jagab Minna.
Samas tunnistab ta, et armastab muusikat väga, kuid sama palju tõmbab teda tants. „Mulle tohutult meeldib tantsida ja ise tantse luua,“ avaldab ta.
Küsimusele, kui suure jälje on Kohila Kunstide Kool talle jätnud, vastab Minna kõhklemata. „Ma tunnen, et see kool on teinud minust selle, kes ma olen. See kogukond, sõbrad, kõik õnnestumised ja ebaõnnestumised. See on kõik mulle väga tähtis,“ sõnab Minna.
Oma suurimaks tugevuseks peab ta sihikindlust. „Kui ma midagi väga tahan, siis ma saavutan selle. Ma ei anna väga tihti alla.“ Ka ebaõnnestumised on tema sõnul vajalikud. „Kui kontserdil läheb mõnikord halvasti, siis tean, et pean järgmiseks korraks rohkem harjutama,“ selgitab ta.
Õnnelikuks teevad teda lihtsad asjad. „Kui mul on hinded korras, sõbrad ja pere on terved ning ma saan vabalt liikuda, sportida ja tantsida. Ja ehk kõige ootamatum fakt – inimesed tavaliselt ei tea seda, et mulle üldse ei maitse kummikommid. Sööksin palju parema meelega šokolaadi,“ räägib Minna.
Küsimusele, milline on tema lemmikpaik Kohilas, vastab Minna talle omase huumoriga: „Minu voodi.“
Rahvusvahelised konkursid, silmapaistvad õpitulemused, kirg nii viiuli, trummide kui ka tantsu vastu ning sihikindel suhtumine näitavad, et Kohilas sirgub mitmekülgne noor talent, kelle tegemistele tasub ka edaspidi kaasa elada.



Merle Beljäev

