18. augustil toimus Tartus Eesti Rahva Muuseumis üks Eesti suuremaid haridussündmusi Haridustreff, mis tõi kokku ligi 1300 osalejat üle Eesti. Kohila haridust esindasid tänavu nii lasteaia- kui ka kooliõpetajad, kes ei läinud Haridustrefile üksnes uusi mõtteid koguma, vaid jagasid oma teadmisi ja kogemusi ka teistele Eesti haridustöötajatele.
Kohila lasteaia Sipsik õpetajad Maarja-Liis Heinmäe, Britta Reinumäe ja Annika Evisalu ning abiõpetaja Kärt Meri viisid läbi riskimängu töötoa. Kohila Gümnaasiumi füüsikaõpetaja Maimu Torn-Kallion osales aga Lae End haridusprogrammi vilistlasena programmi tutvustamisel ning viis koos kolleegidega läbi loodus- ja reaalainete lõimingu töötoa. Esmapilgul üsna erinevaid töötubasid ühendas tegelikult üks oluline põhimõte: kõige paremini õpime siis, kui saame ise mõelda, proovida, katsetada ja lahendusi otsida.
Kas mäletad, kuidas sa lapsena mängisid?
Sipsiku õpetajate riskimängu töötoas kasutati kolahoovi elemente ning alustuseks viidi osalejad mõttes tagasi oma lapsepõlve. Neil paluti meenutada mänge, mida nad ise lapsena mängisid, ning mõelda, milliste olukordade ja riskidega tuli neil seejuures arvestada.
Üsna kiiresti selgus, et eredamalt olid inimestele meelde jäänud just õuemängud. Roniti, joosti, ehitati, peideti, turniti, avastati ja katsetati. Miks püsivad just sellised mängud aastakümneid meeles?
Sipsiku õpetajate sõnul võib põhjus peituda selles, et neis mängudes oldi kohal kõigi meelte ja kogu kehaga. Nähti, kuuldi, puudutati, tunti lõhnu, liiguti ja kogeti päriselt. Need ei olnud täiskasvanu etteantud ülesanded, vaid laste endi loodud mängud, milles tuli pidevalt otsustada, proovida, eksida ja uuesti katsetada.
Töötoas said sedasama kogeda täiskasvanud. Kui jõudis kätte aeg ise mäng luua, avastasid töötoa läbiviijad end ühel hetkel olukorrast, mida nad polnud kavandanud: osalejatel oli päriselt lõbus. Nad mängisid, naersid, proovisid ja ehitasid ning läbiviijatel oli raske öelda: „Stop, nüüd lõpetame ja läheme järgmise ülesande juurde.“
Sipsiku õpetajatele oli olukord tuttav, sest lasteaias juhtub sedasama peaaegu iga päev. Lapsed on loonud oma mängu, kuid täiskasvanu päevakava ütleb, et nüüd on aeg minna sööma, õue või järgmisesse tegevusse.
Vahel võib lapse mängu algus täiskasvanule tunduda ka tegevusetusena. Laps uitab ringi, vaatab teisi või jõuab öelda: „Mul on igav.“ Täiskasvanul tekib kiiresti soov appi tõtata ja talle tegevust pakkuda. Sipsiku õpetajad rõhutavad aga, et iga sellist hetke ei pea kohe täitma. Ka igavusel ja mänguga ummikusse jõudmisel on oma väärtus, sest just siis peab laps ise hakkama mõtlema, mida edasi teha.
Loovus vajab arenemiseks aega, ruumi ja võimalust iseseisvalt tegutseda. Täiskasvanu pideva suunamiseta mäng annab lapsele võimaluse kasutada kujutlusvõimet, lahendada probleeme, pidada kaaslastega läbirääkimisi ning ise mängu kulgu juhtida. Sipsiku lasteaias on seetõttu päevakava teadlikult kujundatud võimalikult sujuvaks, et katkestusi oleks vähem ja lapsed saaksid pikema aja vältel ühele tegevusele keskenduda.
„Mäng ei ole lapse jaoks paus õppimisest. Mäng ise ongi üks olulisemaid õppimise viise,“ võtavad õpetajad oma lähenemise kokku.
Mängus saab laps proovida erinevaid rolle, järgida enda või kaaslaste loodud reegleid, teha koostööd, pidurdada impulsse ja lahendada olukordi, millega ta muudes igapäevastes tegevustes veel kokku ei pruugi puutuda.
Sama kehtib riskimängu kohta. Riskimäng ei tähenda lapse ohtu seadmist, vaid võimalust turvalises keskkonnas jõukohaste riskidega kohtuda ja õppida nendega toime tulema. Laps õpib hindama oma võimeid ja piire, tegema otsuseid ning juhtima hirmu, põnevust ja impulsse. Proovimine, õnnestumine ja vahel ka ebaõnnestumine arendavad enesekindlust, iseseisvust, probleemilahendusoskust ja vastupidavust.
Riskimäng võib tähendada näiteks kõrgemale ronimist, kiiresti liikumist, tööriistade kasutamist või oma füüsiliste piiride katsetamist. Kui laps ronib pisut kõrgemale kui eile, hüppab kivilt kivile või ehitab laudadest midagi, mille püsimises ta päris kindel pole, õpib ta samal ajal iseennast tundma: kui palju ma julgen, millega saan hakkama, millal peatun ja mida teen siis, kui esimene lahendus ei tööta.
Sipsiku õpetajad loodavad, et nende töötuba andis osalejatele uue vaate nii riskimängule kui ka seda võimaldavale keskkonnale. Üheks heaks võimaluseks on kolahoov, mille kujundamisse on Sipsiku lasteaias kaasatud lapsevanemad ning seeläbi laiem kogukond. Õpetajate hinnangul on toetava keskkonna loomise kõrval sama oluline suurendada õpetajate ja lapsevanemate teadlikkust sellest, kuidas lapse juhitud vabamäng ja riskimäng lapse arengut toetavad.
Hambatikkudest torn pani proovile insenerimõtlemise
Kui Sipsiku õpetajad kutsusid Haridustrefil osalejaid mõtestama mängu kaudu õppimist, siis Kohila Gümnaasiumi füüsikaõpetaja Maimu Torn-Kallioni töötoas jõuti katsetamise ja avastamiseni loodus- ja reaalainete kaudu.
Maimu on Lae End haridusprogrammi 3. hooaja vilistlane. Tänavusel Haridustrefil osales programm koos oma vilistlastega, kelle ülesanne oli tutvustada haridusvaldkonna tegijatele nii Lae End programmi kui ka selle raames loodud õppematerjale, sealhulgas Videoõpsi õppevideoid ja õppemänge.
Maimu osales lisaks programmi tutvustamisele ka töötoa läbiviimises. Koostöös Põlva Kooli ja Kiltsi Mõisakooli kolleegidega töötati Haridustrefi inseneeria pesa jaoks välja töötuba „Loodus- ja reaalainete lõiming“.
Töötoa esimeses osas vaadeldi erinevaid igapäevaesemeid ja mõtestati, milliseid teadmisi ning materjale on nende esemete loomiseks vaja läinud. Nii muutusid täiesti tavalised meie ümber olevad asjad lähtepunktiks, mille kaudu märgata seoseid erinevate õppeainete ning igapäevaelu vahel.
Töötoa teises pooles tuli teooria aga sõna otseses mõttes püsti panna: osalejate ülesanne oli ehitada hambatikkudest torn, mis kannaks kahe kilogrammist raskust.
Ülesanne nõudis nii insenerimõtlemist, koostööd kui ka katsetamist. Pelgalt teadmisest ei piisanud. Tuli leida lahendus, see valmis ehitada ja päriselt järele proovida, kas konstruktsioon peab vastu.
Just selles kohtusidki Haridustrefil Kohila lasteaia- ja kooliõpetajate sõnumid. Ühel juhul ehitasid täiskasvanud kolahoovis, teisel juhul hambatikkudest torni. Mõlemas töötoas tuli ise otsustada, proovida ja vajadusel oma lahendust muuta.
„Rõõm on panustada Eesti hariduse edendamisse,“ ütleb Maimu Torn-Kallion.
Haridustreff näitas, et õppimine ei pea alati algama õpetaja antud õigest vastusest. Mõnikord algab see hoopis küsimusest, proovimisest või isegi väikesest ebaõnnestumisest. Olgu õppija viie- või viiekümneaastane, võimalus ise avastada, katsetada ja uuesti proovida võib olla just see, mis muudab õpitu päriselt tähenduslikuks.
Merle Beljäev