„Kui kultuuris on midagi tõeliselt tähtsat ja elujõulist, tunneb selle ka laps ära,“ ütleb Kohilas üles kasvanud Siim Sinamäe. Tema jaoks olid selleks videomängud, maailmad, kus sai kogeda lugusid ja emotsioone viisil, mida ükski teine kunstivorm ei pakkunud.
Täna kuulub Siim rahvusvahelist tähelepanu pälvinud videomängu ZERO PARADES: For Dead Spies arendusmeeskonda. Mängu loomine kestis ligi kolm ja pool aastat ning selle valmimisse panustasid kirjanikud, kunstnikud, disainerid, programmeerijad ja heliloojad eri maailma paikadest. Sellise projekti juures ei sünni midagi üksinda. Iga detail, tegelane ja dialoog on kümnete inimeste ühise töö tulemus.
Siimu enda teekond selleni ei kulgenud sirgjooneliselt
Ta kasvas üles Kohilas ja lõpetas siin gümnaasiumi. Ülikooli läks samuti, kuid tunnistab ausalt, et akadeemiline õpe ei olnud tema jaoks. „Läksin ülikooli, kus oli liiga igav, et ühtegi eriala lõpetada,“ ütleb ta muigega.
Selle asemel kujunes tema päris kooliks kirjutamine. Juba teismeeast alates tegeles ta loovkirjutamisega ning just see viis ta kokku kirjanik Kaur Kenderiga. Koos loodi portaal NIHILIST.FM, mis tekitas omal ajal palju vastukaja ning jõudis ka kohtusaali. Portaali tegevuse lõpp ei lõpetanud aga koostööd.
2017. aastal kutsus Kender Siimu liituma ZA/UM-i meeskonnaga, kus hakati looma videomängu Disco Elysium. Sellest kujunes üks Eesti läbi aegade edukamaid kultuurieksporte ning pärast selle valmimist algas töö järgmise suure projekti, ZERO PARADES: For Dead Spies, kallal.
Lapsepõlves tekkinud huvi pole aastatega kadunud
„Juba maast madalast paelusid mind videomängud ja neis kogetud tunded. Mängides on võimalik elada tuhat elu,“ ütleb ta.
Tema hinnangul on videomängud tänapäeva üks olulisemaid kultuurivorme. „Arvan, et sündisin õigel ajal, vabas Eestis, kus arvutid tulid peale. Kui kultuuris on midagi tõeliselt tähtsat ja elujõulist, tunneb selle ka laps ära. Minu jaoks olid need videomängud. See on inimkonna värskeim kunstivorm,“ jagab Siim.
ZERO PARADES: For Dead Spies arendamisel jõudis Siim teha väga erinevat tööd. Projekti esimeses pooles vastutas ta kontseptsiooni tootmise korraldamise eest. See tähendas eelarve haldamist, meeskonna komplekteerimist, töö planeerimist ning ideede koondamist selliseks tervikuks, mille põhjal sai mängu tegelik tootmine alata.
Hiljem vahetas ta rolli ning keskendus sellele, mida peab kõige loomulikumaks eneseväljenduseks. Ta hakkas kirjutama.
„Kirjanikuna kirjutasin dialooge, stseene ning arendasin karaktereid ja mängu olustikku. Igapäevane töö tähendab, et kirjutad mustandi, toimetad selle paremaks, siis veel paremaks ja lõpuks testid mängumootoris, kas see on mängija vaatenurgast kaasahaarav,“ selgitab Siim loomise protsessi.
See on töö, mida mängijad enamasti ei märka. Nad näevad ainult lõpptulemust. Tegelikkuses sünnib iga vestlus, iga karakter ja iga emotsioon lugematute paranduste kaudu.
Kolme ja poole aasta pikkuse arendusprotsessi juures ei olnud suurimaks proovikiviks aga tehnoloogia. „Nagu elus ikka, oli kõige suurem väljakutse kommunikatsioon,“ ütleb Siim. „Oleme üle maailma laiali ja töötame valdavalt kaugtööna. Püüame üksteisest aru saada. Tundub, et lõpuks saime ka,“ nendib mees.
Ta usub, et just suhtlemisoskus on üks tähtsamaid omadusi, mida mänguarenduses vaja läheb.„Videomäng koosneb kirjandusest, kunstist, programmeerimisest, muusikast, disainist ja paljust muust. Ta on paratamatult suurem kui tema osade summa. Sellise tervikuni jõuab ainult meeskonnatööga, kuid iga inimese panus loeb, täpselt nagu palliplatsil,“ jagab mees.
Rahvusvaheliselt tähelepanu pälvinud mängu valmimine on rõõm, kuid edu ise ei ole eesmärk
„Hea tunne on see, et mäng on valmis ja inimesed saavad meie töö vilju nautida. Aga edul ei tohi lasta pähe minna. Siis võivad õnnetused juhtuda,“ leiab Siim.
Kuigi töö on viinud ta rahvusvahelisse loomekeskkonda, pole side Kohilaga kadunud. Vanemad elavad endiselt siin ning kodukoha mälestused on jäänud eredaks. „Kapa-Männik, jõeäärsed alad ja üle raudtee olev mets on mulle alati armsad olnud,“ jagab ra.
Noortele, kes unistavad mängutööstusest või tehnoloogiamaailmast, ei jaga ta keerulisi karjääriretsepte. Tema nõuanne on lihtne. „Olge maailma suhtes uudishimulikud ja süvenege sellesse, mis teid päriselt huvitab. Ning lugege palju raamatuid, vaadake filme ja mängige erinevaid mänge.“
Lisaks mängude loomisele tegeleb Siim ka muusikaga. Tänavu kevadel ilmus tal koos DEW8-ga album „Viimaste asjade teadus“, mis jõuab sügisel ka Spotify voogedastusplatvormile.
Ja kui küsida, millest ta praegu unistab, tuleb vastus ootamatu, kuid iseloomulik. „Suvel puhkan ja unistan, et keegi teeks minust skulptuuri,“ avab mees.
Võib-olla peitubki selles lauses midagi tema loomuse kohta. Huvi maailma vastu, kerge eneseiroonia ja soov luua midagi, mis jääb kestma. Olgu selleks siis laul, lugu või hoopis videomäng, milles saab mõneks ajaks elada kellegi teise elu.
Merle Beljäev