Järlepa piirkonna koolitranspordi korraldus ning K31 liini rahastamine on tekitanud avaliku arutelu nii elanike kui ka omavalitsuste vahel. Raplamaa Sõnumites ilmusid sel teemal Rapla vallavanema Rain Terrase ja Kohila vallavanema Margus Milleri arvamusartiklid, milles käsitletakse valdadevahelist koostööd, koolitranspordi rahastamist ning võimalikke pikaajalisi lahendusi. Avaldame mõlemad artiklid tervikuna, et lugejatel oleks võimalik tutvuda mõlema omavalitsuse seisukohtade ja põhjendustega.

Valdade ülene koostöö Järlepa näitel

Rain Terras, Rapla vallavanem

Pean valdadeülest koostööd väga oluliseks. Mitmes valdkonnas on see lausa hädavajalik. Jätkusuutlik koostöö peab aga toetuma mõlema poole õigustele ja kohustustele, lähtudes tervikvaatest. Iga konkreetne samm peab teenima pikaajalist lahendust.
Järlepa kandi näide on selles mõttes väga kõnekas.

Juba üle 10 aasta on Järlepa piirkonna laste loomulik koolisuund olnud Kohila. See on juba väljakujunenud praktika ning piirkonna inimestel on tekkinud inimlikult õigustatud ootus selle koolitee jätkumisele.
See ei ole iseenesest probleem. Piirkondade loomulikud liikumissuunad on osa igapäevaelust. Küsimus on selles, kas lahendame ainult ühe praktilise probleemi või vaatame selle tervikut.
Möödunud õppeaasta eel, vahetult enne kohalikke valimisi keeldus Kohila vald senisel kujul Rapla valla territooriumil kulgeva koolibussiliini rahastamisest ning Rapla vald pidi lühikese aja jooksul otsustama selle kaasrahastamise.

Miks ainult bussiliini küsimus ei lahenda probleemi?

Kui suur osa Järlepa piirkonna lastest õpib Kohilas, peab Rapla vald seadusest tulenevalt siiski hoidma valmisolekut pakkuda neile õppekohti oma koolides. Meie kohustus oma koolivõrku üleval pidada ei vähene. Küll aga väheneb Juuru Eduard Vilde kooli õpilaste arv.
Seega võib bussiliini rahastamine lahendada küll ühe mure, kuid see on vastupidises suunas pikaajaliste eesmärkidega. Sellise lähenemisega me ise doteeriksime ebamõistlikku ja ebakindlat haridusvõrgu arengut selles piirkonnas.
Rapla vallale on tulnud ka teistest piirkondadest ettepanekuid sarnaste kooliliinide avamiseks. Omavalitsus peab lähtuma võrdse kohtlemise põhimõttest. Kui loome ühe piirkonna jaoks erandi, siis peab olema erisus põhjendatud, miks sama põhimõte ei kehti teiste puhul. Kui liin toimib naabervalla poolt, siis sinna meie sekkuda ei saa ega soovigi.
Otsus selle kohta, et Rapla vald Järlepa liini ei toeta, pole veel lõplik. Otsus tehakse 17. juulil.

Milline peaks olema päris koostöö?

Minu arvates peab tõeline valdadeülene koostöö olema palju sisulisem ja süsteemsem.
Kui lähtume piirkondade loomulikest tõmbesuundadest, peavad laual olema ka suuremad küsimused: milline peaks olema kogu selle piirkonna valdade ülene haridusvõrk, milline on kummagi omavalitsuse vastutus ning kuidas jagunevad õigused, kohustused ja rahaline panus.
Kui üks kool täidab sisuliselt ka naabervalla osalist piirkonnakooli rolli, peaks sellele vastama omavalitsuste teadlik kokkulepe. Koostöö ei tähenda ainult kulude, vaid ka vastutuse jagamist.
Lauale tuleb panna pikaajalised lahendused kogu selle piirkonna koolivõrgust.
See ei ole hetkel ettepanek ühegi konkreetse lahenduse kohta, vaid näide sellest, kuidas strateegilisi otsuseid tuleks teha, millele saavad toetuda konkreetsed tegevused. Just sellist arutelu oleksid kahe omavalitsuse poliitikud pidanud juba aastaid tagasi ühiselt pidama.

Järlepa kandi inimestele on vaja kindlustunnet

Olen varem kirjutanud, et Järlepa kandi inimestele tuleb tagada pikaajaline lahendus.
Valdade ühinemise eel soovis väidetavalt suur osa Järlepa kandi inimestest liituda Kohilaga. Otsus oli teine, kuid koos lubadusega tuua lapsed Kohilasse ning toetada huviharidust. Kohila tagas bussiliini, Rapla huvihariduse.
Need lubadused lahendasid olukorra tol hetkel, kuid probleemi juurpõhjusega ei ole tänaseni sisuliselt tegeletud, vaid on tekitatud poliitiline mänguala inimeste hingerahu arvelt.
Ka viimasel kohtumisel kõlas mõte Järlepa piirkonna liitumisest naabervallaga. Mõistan sellise mõtte teket, kui inimesed peavad pidevalt elama ebakindluses.
See ebakindlus mõjutab ka piirkonna arengut. Kui puuduvad pikaajalised kokkulepped hariduse ja teenuste osas, mõjutab see ka inimeste otsust sinna kodu rajada. Kestlik piirkond vajab kestlikke kokkuleppeid.

Minu ettepanek edasiminekuks

Selliseid küsimusi ei peaks lahendama vastandumise, surve või pidevate konfliktide kaudu. Lahendusi saab otsida kas vastastikku survestades või konstruktiivse koostöö kaudu. Mina eelistan viimast.
Mul on rõõm tõdeda, et ka Kohila valla hea kolleeg Margus Miller on rõhutanud koostöö vajadust. Usun, et just sellest ühisest lähtekohast tuleks edasi liikuda. Koostöö peab vaatama ühe küsimuse lahendamisest kaugemale. Vajame lahendust, mis annab Järlepa kandi inimestele pikaajalise kindlustunde ning arvestab mõlema omavalitsuse õiguste, kohustuste ja vastutusega.

Esiteks taastagem olukord, mis kehtis enne eelmise õppeaasta algust. See taastab usalduse ning loob hea aluse järgmisele sammule. Meie jätkame samadel alustel huvihariduse toetamist.

Teiseks alustame ametlikke läbirääkimisi pikaajalise koostööleppe sõlmimiseks. Mitte ainult bussiliini rahastamise, vaid kogu piirkonna hariduskorralduse vaatest – lähtudes loomulikest tõmbesuundadest, võrdse kohtlemise põhimõttest ning mõlema omavalitsuse õigustest, kohustustest ja rahalisest vastutusest.
Sellisel olukorral ei tohi lasta lõputult kesta. Vastutus lasub mõlemal omavalitsusel. Me peame leidma lahenduse, mis kestab kauem kui üks eelarveaasta või valimistsükkel. Järlepa kandi inimesed ei vaja järjekordset ajutist kompromissi. Nad vajavad kindlustunnet.
Just sellist koostööd pean mina vastutustundlikuks valdadeüleseks koostööks.

Allikas Raplamaa Sõnumid: Valdade ülene koostöö Järlepa näitel

Koostööst ja koolitranspordist

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Kohila vallavanem Margus Miller: Kohtusin eelmisel kolmapäeval Järlepas sealsete elanike ja Rapla vallavalitsuse liikmetega seoses ühistranspordiliini K31 ja selle rahastamisega. Nimelt on möödunud õppeaastal ja osaliselt ka varem seda rahastanud Kohila ja Rapla vald ühiselt. Nüüd aga on Rapla vald teatanud, et nemad edaspidi selle liini rahastamises kaasa ei löö. Seda vaatamata sellele, et Järlepa elanike näol on tegemist inimestega, kes panustavad nii oma tegevuse kui ka maksulaekumisega ainult Rapla valla tulubaasi.
Ometi kohtusin seal inimestega, kelle puhul olin ma veendunud, et tegemist on Kohila inimestega, sest need on inimesed, keda kohtan koolis, kultuuriüritustel kui ka kohalikes kauplustes. See näitab, kui läbi põimunud on osa piirkondi meie omavalitsuste piirialadel.
Kohila vald ei saa vastutada Rapla valla haridusvõrgu kujundamise ega korraldamise eest, küll aga oleme valmis abistama igal võimalusel, kui naaber seda vajab. Seda oleme ka teinud siiani. Artiklis esitatud väited, nagu oleks Kohila vald keeldunud enne eelmisi kohalikke valimisi Järlepa piirkonna transpordi rahastamisest, ei vasta tõele. Esiteks ei ole Kohila vald esitanud selliseid ultimaatumeid, teiseks kestsid 2025. aastal läbirääkimised liini rahastamise kokkuleppimiseks 6 kuud – perioodil veebruar 2025 – juuli 2025.
Selle tulemusel jõuti lahenduseni, et Rapla ja Kohila jagavad kulud vastavalt sellele, kui suur osa liinist kulgeb kummagi valla territooriumil. See tähendab, et 59% liinist kulgeb Rapla valla territooriumil ja 41% Kohila valla territooriumil. Arvestades, et seejuures teenindab liin üksinda 2 Kohila valla peatust ja 14 Rapla valla peatust, millest tuleneb reisijate osakaal – 1 Kohila valla elanik üle 20 Rapla valla elaniku kohta. Seejuures on ca 95% sõitjatest koolilapsed.
Kuigi Kohila võiks nõuda proportsionaalsemat kulude jagamist vastavalt sellele, kelle otsestes huvides seda liini toetatakse, lepiti sellises jaotuses kokku. Kohila vald oleks nõus ka täna sarnaselt kulusid jagama. Seejuures on isegi teisejärguline, et Rapla vald tasub Kohila vallale haridusteenuse eest nende laste eest, kes elavad Rapla vallas, kuid õpivad Kohila koolis. Riiklikult on 2026. aastal kehtestatud 116 euro suurune kuutasu õpilase kohta, mida Rapla vald tasub Kohila vallale.
Tegemist on ühe soodsama viisiga tagada oma elanikele kooliharidus. See tasu ei arvesta kinnisvara komponenti ega selle amortisatsiooni, ei seda, et osa neist lastest vajavad erinevaid tugiteenuseid ja ehk ka väikeklassi või et haridusteenust pakkuv omavalitsus tasub ka teiste laste eest lisanduvat toiduraha, huviringitoetust, jõulupakke jm.
Nimetatud Järlepa kohtumise ajendil kirjutas Rapla vallavanem arvamusartikli „Valdadeülene koostöö Järlepa näitel“.
Rapla vallavanema arvamusartiklis on mitmeid tõeseid väiteid. Näiteks et Järlepa piirkonna elanike jaoks on pikka aega olnud loomulikuks liikumissuunaks Kohila. Niisamuti on vanemad teinud oma laste koolivalikul ka sellest lähtuvad otsused. Seetõttu on sealsed elanikud kogunud varem ka allkirju, et Juuru valla ja hilisema Rapla valla see osa võiks liituda Kohila vallaga.
Toonased Juuru ja Rapla vallajuhid aga selle mõttega kaasa ei tulnud ja nii liideti Juuru vald tervikuna Rapla vallaga. Nimelt ei näinud seadusandlus ette võimalust sundkorras liitmise korral omavalitsuse jagunemist erinevate omavalitsuste vahel. Nii juhtuski, et piirkond, mis on tugevalt olnud seotud Kohilaga, sai liidetud Rapla valla külge ja on seal tänaseni.
Selle piirkonna ühistranspordiga on nii, et Kohila valla avalike siseliinide hulka kuuluv liin K31 (varem K29) on olnud mingil ajal nii ainult Kohila valla rahastada kui olnud ka ühisel rahastamisel.
Tõele ei vasta aga artiklis viidatud väide, et oleks olemas kokkulepe (vähemalt minule teadaolevalt), et „Kohila tagab transpordi, Rapla huvihariduse“. Ma isegi ei tea, mida see tähendab. Rapla lastele, kes käivad haridust omandamas Kohilas, tagab Kohila vallas huvihariduse Kohila vald ja selle eest tasub Rapla vald. Täpselt samamoodi, nagu Kohila tasub oma laste huvihariduse eest teistes valdades, sealhulgas ka Rapla vallas. Raske on näha seda Rapla valla poolse vastutulekuna.
Küll aga on mul hea meel, et Rapla kolleeg on oma arvamusartiklis võtnud kinni minu poolt nii Järlepa kohtumisel tehtud ettepanekust kui ka varem korduvalt tõstatatud murekohast – nimelt et Eesti omavalitsused näevad üksteises pigem konkurenti kui koostööpartnerit, ja nähakse, et elu lõpeb enda omavalitsuse piiri taga. Selles arvamusartiklis teeb hea kolleeg ettepaneku alustada läbirääkimisi valdadeüleseks koostööks. Kinnitan, et oleme igati valmis koostööks Rapla vallaga nii haridusküsimustes kui ka muudes asjakohastes küsimustes.
Me Kohilas ka juba teeme erinevate omavalitsustega erinevate valdkondade raames koostööd. Ultimaatum, et selleks, et hakata koostööd tegema, peab esmalt Kohila vald hakkama kandma Rapla laste koolitranspordiga seotud kulusid, ei kõla aga koostööle suunatud avaldusena. Usun, et see oli lihtsalt kolleegi kehvasti sõnastatud mõte. Samuti see, et muidu ei kanna Rapla vald enam oma laste huviharidusega seotud kulusid. On tavapraktika, et omavalitsus kannab mingis osas teistes omavalitsustes haridust omandavate laste huvihariduse kulud. Seda on Rapla ka siiani teinud oma Kohilas koolis käivate laste osas, niisamuti nagu ka Kohila teeb seda Rapla vallas koolis käivate laste puhul.
Kui kellelgi on mure, et Rapla vald kuldab Kohila valla üle sellega, kui tasub laste koolihariduse eest Kohilale, siis siin on mõned numbrid: Rapla vald on tasunud möödunud õppeaastal Kohilale oma laste kooliharidusteenuse eest alla 58 000 euro. Ainuüksi K31 liini ülalpidamise kulu kokku on 51 000, nende õpilaste toiduraha toetus, mida kannab Kohila vald, ca 20 000 eurot (võiks järgneda veel pikem nimekiri kuludest, mis jäävad Kohila valla kanda seoses nendele lastele hariduse pakkumisel). Seega ei saa öelda, et tegemist oleks Kohila valla jaoks just äriliselt kasumliku projektiga.
Siinkohal on paslik ka välja tuua kahe omavalitsuse erinevus kahe kõnealuse teenuse korraldamisel – haridus ja ühistransport. Rapla, kus asub riigigümnaasium, hoiab tänu sellele kokku tublisti üle ühe miljoni euro igal aastal võrreldes sellega, kui tuleks kooli ise üleval pidada, nagu seda tehti enne 2018. aastat või nagu seda teeb enamik teisi valdasid (sh Kohila vald). Lisaks kasutab Rapla vald valdavas enamuses maakonnaliinide hüvesid ka oma vallasisese ühistranspordi korraldamisel, mis on riigi poolt rahastatud.
Võrdluseks – Rapla vallal on ca 900 km teid, kulutades ise ühistranspordile ca 350 000 eurot. Kohila, millel on 300 km teid, kulutab ca 500 000 eurot ühistranspordile, et tagada laste ligipääs kooli. Lihtne arvutus näitab, et maakonnakeskuse iga-aastane võit on ka ühistranspordi arvelt tublisti üle miljoni euro.
Käesoleval juhul on jutt lisaks Kohila valla rahalisele panusele 30 000 eurost, et Rapla valla lapsed saaksid kooli.
Kokkuvõtteks: Tänan Rapla vallavanemat artiklis esitatud koostööettepaneku eest ning kinnitan, et oleme Kohila poolt igati valmis kaasa mõtlema ja koostööd tegema, et leida lahendused, mis oleksid vastuvõetavad mõlemale omavalitsusele, kuid eelkõige koolis käivatele lastele ja nende vanematele, sõltumata sellest, kas nende koduuks jääb ühele või teisele poole valla piiri.
Kui mingil põhjusel sellest koostööst midagi välja ei tule, oleme valmis koos Järlepa elanikega üheskoos mõtlema lahendusi, et nende lapsed ka edaspidi kooli saaksid.

Allikas: Raplamaa Sõnumid (15.07.2026)