Sipsiku lasteaia hoovis on soe ja päikeseline. Meie ümber käib tavaline lasteaiapäev oma täies elujõus: lapsed jooksevad, turnivad, hüüavad üksteist, kuskilt kostab kilkeid ja naeru. Istume lasteaia juhataja Kristina Mägiga veidi eemal, aga mitte sellest melust väljas. Õigupoolest sobibki just siin rääkida tema 20 aastast Sipsiku juhina. Laste hääled ei sega seda vestlust, vaid annavad sellele tähenduse.
Kui hakata aga Kristina Mägi ja Sipsiku ühist lugu päris algusest rääkima, ei piisa tegelikult 20 aastast. Tuleb minna 25 aasta taha ning aega, mil praeguse lasteaia asemel oli hoopis tühjaks jäänud maja.
„Minu tööajalugu Sipsikus on mitmetahuline. Sellepärast on mul isegi raske öelda, milline oli minu esimene tööpäev,“ ütleb Kristina.
1999. aastal suleti Sipsiku lasteaed, sest sündimus oli vähenenud ja lapsi oli vähem. Lasteaed liideti Männi lasteaiaga ning Sipsiku hoone jäi tühjaks. Ent juba järgmisel aastal hakkas olukord muutuma. Lapsi sündis rohkem ning kõigile ei jätkunud enam lasteaiakohti.
Samal ajal oli Kristina ise saanud emaks. Ka tema enda laps ei mahtunud lasteaeda.
„Alguses tegime koos ämmaga, kes oli eluaegne lasteaiaõpetaja, hästi lihtsat hoidu. Näiteks kui ema tahtis minna juuksurisse või korraks kuhugi, siis oli koht, kuhu laps tuua.“
Kõigepealt sündis ka emmede klubi, kus noored emad kohtusid ja kogemusi jagasid. Sealt hakkas kasvama lastehoiu vajadus. Üsna kiiresti muutus väikesest ettevõtmisest midagi palju suuremat. Aastatel 2001–2005 tegutses Sipsiku majas hoid, mis Kristina sõnul toimis lõpuks nii sisult kui ka vormilt juba üsna lasteaia moodi. 2006. aastal sai Sipsikust taas munitsipaallasteaed ning Kristina kandideeris selle juhiks.
Seega tähistab 20 aastat küll Kristina aega Sipsiku juhina, kuid tegelikult on ta olnud selle koha uuestisünni juures algusest peale.
Teekond, mida ei olnud ette planeeritud
Kui kuulata Kristinat oma teekonnast rääkimas, kordub vestluses mitu korda üks mõte: suurt plaani ei olnud.
Pedagoogika polnud isegi tema esimene erialavalik. Kristina lõpetas infoteaduse bakalaureuseõppe, ent töötas juba ülikooli ajal lastega. Kui lastega seotud töö tema elus järjest suurema koha võttis, liikus samas suunas ka haridustee. Ta läbis pedagoogilisi täiendkoolitusi ning magistrikraadi omandas juba alushariduse pedagoog-nõustajana.
Tagantjärele võib kogu tee tunduda loogiline, aga Kristina ise seda nii sirgjoonelisena ei kirjelda.
„Ma olen oma sisetunnet alati väga usaldanud ja usaldanud elu. See ei tähenda, et ma ise teadlikke samme ei astu. Vahel on lihtsalt need teadlikud sammud alguses olnud alateadlikud. Miski sind köidab, hakkad selles suunas valikuid tegema ja pärast viid otsad kokku ning mõtled, et näed, justkui olekski kõik olnud läbimõeldud plaan.“
Kui lastega töötamine oli kord juba tema ellu tulnud, ei jäänud sinna ainult „sõrm“.
„Siis oli mul juba mitte sõrm läinud, vaid käsi, süda, pea ja kõik muu ka veel,“ ütleb ta naerdes.
20 aastaga pole muutunud ainult lapsed
Kui üks inimene on sama valdkonna sees kaks aastakümmet, näeb ta muutusi, mida mõne aasta kaupa vaadates ei pruugigi märgata. Küsin Kristinalt, kas tänased lapsed on teistsugused kui need, kes tulid Sipsikusse paarkümmend aastat tagasi.
„On kindlasti muutunud. Lapsed ei ole ju kuidagi eraldiseisvad sellest, milline on ühiskond ja tänapäevane maailm. Kõik on muutuses. Samamoodi lapsed ja kindlasti ka meie ise,“ jagab Kristina.
Lapse põhiolemus ei ole tema sõnul kuhugi kadunud. Muutunud on keskkond, milles laps kasvab, teadmised lapse arengust ning võimalused, mis teda ümbritsevad. Eriti oluliseks peab Kristina seda, kui palju rohkem teatakse praegu lapse arengust.
„Selle üle on mul hästi hea meel, et tänapäeval on teadlikkust palju. Aga ma rõhutan – teaduspõhist teadlikkust. Infot saada on väga lihtne, aga siin on vaja kriitilist meelt ja oskust vaadata, millistele allikatele sa tugined,“ selgitab ta oma mõtet.
Just siit jõuab meie vestlus ühe suurema muutuseni, mida Kristina oma tööaja jooksul näinud on. Muutunud ei ole üksnes meetodid, vaid arusaam õppimisest endast.
Veel paar aastakümmet tagasi meenutas lasteaed palju rohkem väikest kooli. Olid nädalakavad, tunniplaanid ja eraldiseisvad õppetegevused. Õpetaja oli teadmiste valdaja ning tema ülesanne oli neid lapsele edasi anda.
„Täna, kui me räägime loomulikust õppimisest, seoste loomisest ja sügavast õppimisest, on see kardinaalselt teistpidi. Küsimus ei ole enam niivõrd selles, kuidas õpetaja õpetab, vaid selles, kuidas laps õpib,“ räägib ta.
Kas kolm täidetud töölehte tähendavad, et laps õppis?
Kristina toob lihtsa näite. Kunagi oli täiesti tavaline käsitleda lasteaeda otseselt kooliks ettevalmistava asutusena. See tähendas töövihikuid, töölehti ja aabitsaid. Mida rohkem oli lapse tehtud tööst õhtul ette näidata, seda nähtavam tundus ka õppimine.
Tänapäevane teadmine lapse õppimisest on seda arusaama muutnud.
„Me käime väga palju matkadel, õpime liiklusmärke liikluses, loeme tänavasilte. Lapsed ise dokumenteerivad oma märkamisi. Neil tekib seos, nad on huvitatud ja motiveeritud,“ räägib Kristina.
Siin tekib aga ka üks tänapäeva alushariduse keerulisemaid kohti. Töövihiku kolm täidetud lehekülge on nähtav tulemus. Kogemus, seos ja lapse sees toimunud õppimine ei pruugi samal õhtul veel kuidagi mõõdetav olla.
„Need kogemused on lapse sees,“ ütleb Kristina. „Meil ei ole võib-olla kohe käega katsutavat tulemust ette näidata,“ ütleb ta ja lisab, et see nõuab õpetajalt professionaalsust, aga ka lapsevanemalt usaldust.
Mängu tuleb usaldada
Meie vestluse ajal käib ümberringi mäng edasi. Mõni laps turnib, teine jookseb, keegi on süvenenud oma tegevusse. Täiskasvanu pilgule võib see olla lihtsalt lasteaiapäev. Kristina jaoks toimub selles mängus aga midagi palju suuremat.
Vaba mängu usaldamine on teema, millest rääkides muutub tema hääl eriti veendunuks.
„Tänane teadus ütleb väga tugevalt, et ilma mänguta ei ole meil mõtet hakata rääkima koolivalmidusest, lugema ja kirjutama õppimisest või arvutamisest. Laps peab olema saanud piisavalt mängida ja päriselt mängida nii, et ta ei pea kogu aeg mängu katkestama,“ avab Kristina.
Mängus proovib laps läbi olukordi, elab läbi emotsioone ja kogemusi ning loob seoseid. See ei ole õppimisest üle jääv aeg. See on õppimise oluline osa.
Samas tunnetab Kristina ühiskonnas endiselt survet saavutada võimalikult vara võimalikult palju: „Õppimise ja edukultus on nii tugev. Tundub, et mida rohkem me kohe varakult õpime, seda paremini laps justkui hiljem elus hakkama saab.“
Kristina näeb siin ka laiemat seost lapse vaimse heaoluga.
„Kui me tahame vaimselt terveid inimesi, siis peame usaldama neid arengutsoone, mis tema vanuses on talle omased. Me ei saa üle hüpata mängust, mis loob tervet inimest igas mõttes,“ leiab ta.
See on teema, mida ta peab juba oma laiemaks missiooniks, mitte ainult Sipsiku siseasjaks.
Lapsest lähtumine ei tähenda piirideta kasvamist
Lapse loomuliku arengu ja vabaduse rõhutamine võib kõrvaltvaatajale tekitada küsimuse, kas tänapäeva laspsel lastaksegi lihtsalt kõike teha.
Kristina lükkab selle mõtte kiiresti ümber.
„See, et lähtume lapsest, tema vajadusest ja arengutasemest, ei tähenda leebelt olemist. Ja kindlasti ei tähenda see seda, et laps teeb, mis tahab, ning täiskasvanu ainult paindub tema järgi. Absoluutselt mitte,“ nendib ta.
Tema sõnul aetakse lapsest lähtuvat lähenemist vahel segamini vabakasvatusega, kuigi need on täiesti erinevad asjad.
„Lapsest lähtuvas lähenemises on piire ja kokkuleppeid tegelikult rohkem kui traditsioonilises lähenemises. Vabadusega kaasneb alati vastutus, mitte lihtsalt ühepoolne vabadus. Ja kui sul on rohkem vastutust, on sul ka rohkem kokkuleppeid ja piire,“ avab ta.
See on üks koht, kus Kristina kahe aastakümne pikkune kogemus eriti selgelt välja tuleb. Hariduses muutuvad meetodid ja teadmised, kuid juhina ei saa tema sõnul liikuda iga uue arvamusega kaasa.
„Inimeste arusaamad ongi erinevad. Need tuginevad nende enda kogemustele, teadmistele ja sisetundele ning see on normaalne. Aga meie peame usaldama oma teekonda, kui seda toetavad teadlik ja teaduslik taust ning riiklikud arengusuunad. Me ei saa iga tuulega kaasa minna. Põhisuund peab endal paigas olema,“ on Kristina veendunud.
Millisena sa tahad, et laps sind mäletaks?
20 aasta jooksul on Sipsikust läbi käinud terve põlvkond lapsi. Tänased noored täiskasvanud olid Kristina juhiks saades alles lasteaiaealised.
Kui küsin, milline mõte on teda nende aastate jooksul õpetaja ja juhina kõige rohkem saatnud, jõuab ta lõpuks selleni: „Ole selline õpetaja, et kui see laps tuleb sulle hiljem tänava peal vastu, siis mõtle, millisena sa tahad, et ta sind mäletaks.“
Kristina peatub selle mõtte juures pikemalt. See ei tähenda, et õpetaja peaks püüdma olla lapsele alati meeldiv või kõike lubav. Pigem sunnib see täiskasvanut mõtlema oma mõju peale.
„Millist mõju me tegelikult lapse elus loome? Iga laps on oluline. See ei ole universaalne süsteem, mis sobitub kõigile. Tuleb mõtestada iga last tema heaolust lähtudes ning leida talle sobivaid lahendusi. See teebki selle töö minu jaoks väga tähenduslikuks,“ avab ta.
Raskused annavad tööle sügavuse
20 aastat ühe asutuse juhina võiks tähendada ka harjumust ja rutiini. Kristina ütleb, et rutiini pole ta selles töös tundnud: „See on väga vaheldusrikas, väga huvitav ja väljakutseid täis töö.“
Küll aga on olnud raskeid aegu ja olukordi, kus on tulnud oma põhimõtete eest seista. Neid ei püüa Kristina 20 aasta tagasivaates ilusamaks rääkida: „Raskusi ja võitlusi on olnud palju-palju.“ Ent tagantjärele vaadates peab ta just neid hetki oluliseks.
„Kui kõik on hästi lihtne ja sa lähed ainult sirgjooneliselt, siis sul tegelikult seda sügavust ei teki. Sügavus tekib siis, kui sul on raskused ees, hakkad otsima väljapääsu ja lahendusi ning tekivad uued mõtted. Raskuse sees olles me sageli ei taju, miks see hea on. Alles tagantjärele oskame sellele tähenduse anda,“ leiab ta.
Kui meie jutt jõuab tulevikuni, ei ole Kristinal ka praegu valmis 20 aasta plaani. Nii nagu polnud seda alguses.
Üks asi on siiski selge. „Minu missioon on jätkata selle teadlikkuse ja mõtestamise jagamist, et see leviks veel rohkem nii meie piirkonnas, Eestis kui tegelikult ka väljaspool piire,“ ütleb Kristina.
Ta ei räägi enam ainult Sipsikust. 20 aastaga on perspektiiv muutunud.
„Sipsiku lasteaed on mulle väga südamelähedane ning mina ja meie meeskond oleme siia väga palju panustanud. Aga tänaseks on see minu jaoks palju suurem kui üks lasteaed. Meie suhted väljaspool lasteaeda, Eesti kogukond ja kogu haridussüsteem – see kõik on oluline Eesti riigi tuleviku ja Kohila tuleviku suhtes. Täna näen ma seda pilti palju laiemalt,“ selgitab ta.
Selles töös ei saabu tema sõnul ka hetke, mil võiks öelda, et nüüd on kõik valmis. Igal sügisel tulevad uued lapsed ja pered ning koos nendega algab midagi jälle otsast peale.
Meie vestlus hakkab lõppema, aga Sipsiku õuel pole midagi lõppemas. Lapsed mängivad endiselt. Mõni neist õpib ilmselt just praegu midagi, mida ta isegi veel õppimiseks nimetada ei oska.
Kristina Mägi 20 aastat Sipsiku juhina võib numbrina tunduda ühe pika teekonna tähisena. Tema enda jutust jääb aga kõlama pigem teine mõõdupuu: mitte see, mitu aastat on möödunud, vaid millise jälje jätab täiskasvanu nende aastate jooksul lapse ellu.
Ja võib-olla ongi kõige olulisem küsimus seesama, mida Kristina on endaga aastaid kaasas kandnud: millisena tahame, et laps meid kunagi mäletaks?
Merle Beljäev