On kultuurisündmusi, kuhu lähed vaatama või kuulama, ja on neid, mille puhul tabad end keset õhtut mõttelt: see toimub päriselt siin, Kohilas. „Õnnelik Prints“ oli minu jaoks just selline.
14. ja 15. augustil muutus TOHI Distillery ajaloolise viinaköögi õu ooperilavaks. Augustiõhtu, vana viinaköök, orkester, koor ja solistid lõid terviku, milles oli korraga midagi pidulikku ja väga kohalikku. Külastajana tundsin eelkõige uhkust, et sellise mastaabi ja tasemega kultuurisündmus ei toimunud kusagil kaugel suures kontserdisaalis, vaid siinsamas Kohilas.
Eriti puudutav oli meie kammerkoor Lambertuse osalemine. Näha meie oma inimesi laval koos Pärnu Linnaorkestri ja tunnustatud solistidega muutis selle õhtu veelgi lähedasemaks.
Publik nägi kahe õhtu jooksul valmis tervikut. Selle taga olid aga kuudepikkune töö, kümned inimesed ja üksjagu julgust võtta ette midagi, mille kohta TOHI Distillery sündmuste korraldaja Margit Nurmeots-Oras isegi ütleb, et idee tundus alguses pisut hullumeelne.
„Ausalt öeldes on tunne siiani natuke uskumatu. Ühelt poolt tohutu kergendus, sest mitu kuud oli „Õnnelik Prints“ praktiliselt kogu aeg mu peas, hommikul ärgates ja õhtul magama minnes. Teisalt on nüüd kuidagi tühi olla ka,“ räägib Nurmeots-Oras.
Kõige tugevamaks on jäänud siiski uhkus. „Me tegime selle ära. Kohilas. TOHI õuel. Ja mitte lihtsalt ühe ooperiõhtu, vaid täiesti uue Eesti muusikateose maailmaesiettekande,“ rõõmustab ta.
Maailmaesiettekande sünnipaigaks sai Kohila
Mõte ooper TOHI õuele tuua ei tekkinud päris tühjalt kohalt. Nurmeots-Oras on helilooja ja multiinstrumentalisti Tiit Kikasega varemgi koostööd teinud. Kikase esimest lühiooperit „Ööbik ja roos“ kasutas ta Kadrioru pargis festivali „Valgus kõnnib“ korraldades.
Kui avanes võimalus tuua TOHI õuele Kikase uus teos „Õnnelik Prints“, hakkas mõte kiiresti kasvama. „Eks mul on vist väike viga küljes. Kui tekib mõni natuke hullumeelne mõte, siis selle asemel, et mõelda, miks seda teha ei saa, hakkan üsna kiiresti mõtlema, kuidas seda teha saab,“ avaldab naine.
Nurmeots-Orase jaoks oli oluline ka teadmine, et maailmaesiettekanne saab toimuda ainult ühe korra. „Mulle tundus väga äge mõte, et selle teose sünnikoht võiks olla just Kohila.“
Ettevõtmisel oli talle ka isiklik tähendus. Tema vanaisa Valentin Kivimägi oli muusikainimene, kelle elus olid muusika ja lava olulisel kohal.
„Küllap on sealt midagi ka minusse kaasa tulnud. Mingis mõttes oli „Õnnelik Prints“ ka minu väike kummardus talle,“ avas naine telgitaguseid.
Kauni terviku taga oli tuhat väikest asja
Publikule paistis kahel õhtul valmis maailm: lava, Pärnu Linnaorkester dirigent Edmar Tuule juhtimisel, kammerkoor Lambertus ning solistid Elina Nechayeva, Kai Rüütel-Pajula, Reigo Tamm ja Raiko Raalik.
Korraldaja jaoks koosnes seesama maailm aga hoopis teistsugustest tükkidest. „Korraldaja näeb selle taga eelarvet, tehnikat, elektrit, lava, toitlustust, turvalisust, lubasid, transporti, parkimist, pileteid, sponsoreid, turundust ja umbes tuhandet väikest asja, millest igaüks peab õigel ajal õiges kohas olema,“ selgitab ta.
Kõige keerulisemaks peab Nurmeots-Oras vastutust ja rahastust. Samas poleks kogu ettevõtmine saanud sündidagi ilma TOHI omanike valmisolekuta suure ideega kaasa tulla. „See, et mulle anti võimalus nii suurelt mõelda ja öeldi sisuliselt „teeme ära“, tähendas mulle väga palju.“
Samavõrd oluliseks peab ta Tiit Kikase usaldust anda oma uue teose maailmaesiettekanne just nende kätesse.
Suure ettevõtmise tegid võimalikuks ka toetajad ja koostööpartnerid Norcar BSB Eesti, Kohila Vineer, 3D Ehitus, Veski Baar, Eesti Autorite Ühing, Raplamaa Partnerluskogu ja Iiri saatkond.
„Sellise mastaabiga kultuurisündmust ei tee üks inimene ega isegi üks organisatsioon. Selle taga oli väga palju inimesi, kes uskusid sellesse mõttesse koos meiega,“ jagab ta korraldajana.
„Normaalne inimene korraldaks väikese kontserdi“
Pingelisemaid hetki jagus korralduskuudesse omajagu.
„Mingitel hetkedel mõtlesin täiesti tõsiselt, et normaalne inimene korraldaks suvel näiteks väikese kontserdi ja läheks pärast rahulikult koju. Mina otsustasin TOHI õuele tuua orkestri, koori, solistid ja teha maailmaesiettekande,“ meenutab Nurmeots-Oras.
Kõige pöörasemad olid viimased päevad enne esietendust. Siis ei olnud enam suurt vahet, kas kell oli kuus hommikul või üksteist õhtul.
Ja siis saabus hetk, mil kõik oli lõpuks laval. „Orkester mängis, koor laulis, solistid olid laval ja ma vaatasin publikut. Siis sain korraks aru, et see asi, mis oli mitu kuud olnud telefonikõnedes, meilides, Exceli tabelites ja minu peas, ongi päriselt olemas,“ rõõmustas ta.
Kohila ei olnud ainult sündmuspaik
Korraldajale oli algusest peale tähtis, et Kohila poleks „Õnneliku Printsi“ jaoks lihtsalt ilus taust. Seetõttu oli kammerkoor Lambertuse kaasamine märgilise tähendusega.
„Kui me teeme sellise sündmuse Kohilas, siis mulle tundus loomulik, et Kohila ise peab selles ka kohal olema mitte ainult sündmuspaigana,“ selgitas Nurmeots-Oras.
Ühel laval kohtusid professionaalne orkester, tunnustatud solistid ja kohalikud lauljad. „See tekitas tunde, et see ei ole lihtsalt üks kultuurisündmus, mis korraks siia sisse sõitis, vaid midagi, mis päriselt siin sündis. Minu suur soov oligi, et „Õnnelik Prints“ ei oleks lihtsalt TOHI sündmus, vaid et Kohila inimesed saaksid tunda, et see on natuke ka nende oma,“ lisas ta.
Publiku tagasiside põhjal see ka õnnestus. Eriti on Nurmeots-Orasele meelde jäänud inimesed, kes tulid etendusele väikese kõhklusega, sest sõna „ooper“ tundus neile millegi suure, keerulise ja kaugena. „Kui keegi ütleb, et see oli tema selle suve üks suuremaid kultuurielamusi või et ta poleks uskunud, et ooper võib teda niimoodi puudutada, siis mida enamat üks korraldaja veel tahta saab.“
Pärast seda on raske väikeseid mõtteid mõelda
„Õnnelik Prints“ muutis ka korraldaja enda pilku TOHI võimalustele. „Kui sa vaatad TOHI õuel Pärnu Linnaorkestrit, dirigent Edmar Tuult, Kohila kammerkoori Lambertus ning sellise tasemega soliste ja saad aru, et see kõik päriselt töötab, siis pärast seda on natuke keeruline jälle väga väikeseid mõtteid mõelda,“ nentis naine.
Kui Nurmeots-Oras saaks neist kahest õhtust ühe hetke uuesti läbi elada, ei valiks ta aplausi ega esietenduse lõppu. Ta läheks tagasi hetke, mil etendus oli juba alanud ja pärast kuudepikkust korraldamist sai ta esimest korda lihtsalt seisma jääda. „Vaatasin lava, inimesi ja kogu TOHI õue ning mõtlesin: päriselt ka, me tegime selle ära.“
Ja tundub, et sellega lugu veel ei lõpe. „Meil on juba järgmine idee olemas. Seekord on mõttes midagi sellist, mis võiks kõnetada nii lapsi kui ka täiskasvanuid, et tulla saaks kasvõi terve perega. Rohkem ma praegu veel välja ei räägi, sest natuke peab üllatuseks ka jääma.“
Üks on aga pärast „Õnnelikku Printsi“ kindel. TOHI õuel tasub silm peal hoida.
„Suuri ja natuke hullumeelseid ideid ei maksa karta. Vahel tuleb need lihtsalt ära teha,“ lausub Margit Nurmeots-Oras kokkuvõtteks.
Merle Beljäev
Fotod: Erlend Štaub