120 aastat tagasi toimunud 1905. aasta revolutsioon oli Eesti ajaloos pöördeline sündmus, mis mõjutas sügavalt rahva poliitilist ja rahvuslikku arengut ja puudutas sügavalt ka Hageri kihelkonda.
Toon siinkohal välja väga ülevaatliku sündmuste käigu Hageri kihelkonnas, mis on kokku pandud Mihkel Aitsami raamatu „1905 aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis“ põhjal.
- aasta revolutsioonile Eestis andis algtõuke 9.jaanuaril (vana kalendri järgi) Peterburis toimunud nn verine pühapäev, kus tsaarile petitsiooni (palvekirja) üle andma läinud töölised suruti julmalt maha. Teated sellest levisid kulutulena üle riigi ja kõikjal algasid streigid.
Tallinna üldstreigid ja töölisliikumise kujunemine
Tallinnas algas esimene üldstreik 12.01 (vkj) ja see oli kaasatundmine Venemaa töölistele, sest Peterburi veretöö tekitas Tallinna töölistes ärevust ja viha ning andis tõuke klassiteadvuse ärkamisele. Nõuti majanduslikke leevendusi ja loodi töölisvanemate instituut. Vabrikantidele tuli streik ootamatult ja nad andsid tööliste esimestele nõudmistele järele. Kui aga sellest toibuti, hakati neid lubadusi tagasi võtma ja töölisliikumist takistama. Mitmetes Tallinna vabrikutes ja käsitöökodades puhkesid uued väiksemad streigid ja see tõi kaasa klassiteadliku mõtteviisi. Levitati käsitsi valmistatud lendlehti ja toimusid marksistlikku mõtteviisi tutvustavad koosolekud.
Rahutuste levik maale ja mõisatööliste roll
Rahutused jõudsid teistesse Eestimaa linnadesse alles jaanuari lõpupoole ja maapiirkondadesse alles veebruaris. Streigiliikumises maal sammusid esirinnas mõisatöölised-teomehed. Maaproletariaat jälgis vabrikutööliste liikumist linnades ja sai julgust nende edusammudest. Mõisates kõneleti avalikult palgatingimustest ja kehvadest korterioludest. Kõikjal nuriseti pika tööpäeva üle ja ka selle üle, et tihti puudus teomeestel pühapäevarahu, eriti mõistate viinavabrikutes. Veebruari keskel hakkas maalt saabuma ametiasutustele appihüüdeid mõisnikelt. Nad soovisid, et saadetagu maale sõjaväge, sest nende julgeolek oli ohus.
Agraarahutuste haripunkt
- aasta revolutsioon maal jõudis oma haripunkti detsembrikuu keskpaiku. Talurahvas tahtis oma rõhujatest lahti saada ja nende ikke alt vabaneda, sest sellel ajal valitses üldine arvamus, et kui mõisad maha põletada ja mõisnikud välja peksta saab neist lahti. Rahvas vajas maad ja see taheti võtta ära esmajoones mõisatelt, arvati ka, et mõisnike maapäev oli kehtestanud või kaasa aidanud sõjaseaduse kehtestamisele.
Mõisapõletamiste organiseerimine ja salgad
Agraarrahutused algasid Harjumaal kavakohaselt, olles esialgu juhitud klassiteadlike tööliste poolt Tallinnas ja kohapeal. Töölissalgad koos vallasaadikutega (teejuhid) hakkasid tegema ettevalmistusi linnast lahkumiseks.
Mõisate põletamine maal sai hoo sisse Kohilast ja selle lähemast ümbruskonnast.
Liikumine maale ja juhtimisprobleemid
- detsembri õhtu saabudes hakati ühe-ja kahekaupa mööda kõrvalteid, heinamaid ja metsaääri maa poole liikuma. Kokkusaamiskohaks määrati Liiva kõrts Raudalu maanteel (praegune Viljandi mnt) ja sealt edasi liiguti, piilurid ees, jalgsi Kohila poole.
Moodustati salgad ja igal salgal oli harilikult üks isik, kelle sõna pidid kõik kuulama. Juhi tunnuseks oli tema riietus ja esikoht salgas. Kui esimestel päevadel toimusid rahutused maal kavakohaselt, siis ei saa seda öelda järgmiste päevade kohta. Tuli ette, et põletajad läksid omavahel vaidlema ja mitu meest tahtsid korraga juhid olla ja siis puudus distsipliin või oskus seda luua.
Mõisapõletajate koosseis
Mõisapõletajateks olid peamiselt noored mehed, mõni võis olla ka veel päris poisikeseohtu ja elukutselt olid Tallinna ümbruse põletajad peamiselt Tallinna vabrikutöölised, järgnesid mõisatöölised ja popsikohapidajad, maatamehed ja käsitöölised. Nende hulgas oli ka taluperemehi ja nende järeltulijaid. Naisi põletajate hulgas ei olnud.
Esialgu vangistati (võeti pantvangi) mõisnikke, neilt võeti ära sõjariistad, mitmel pool nõuti ka mõisakassat ja -raamatuid.
Kui pantvangide vahetamisest midagi välja ei tulnud hakati lõhkuma mõisate sisustust ja viinavabrikute aparatuuri, lasti piiritusel maha voolata. Mitmel pool see süüdati ja vabrikud põletati maha. Muidugi ei jäänud kange märjuke ka maitsmata. Lõpuks lõhuti mõisate uksed, aknad, pandi põlema mööbel ning siis lõõmasid juba mõisad (härrastemajad) tules. Ei puudunud ka isikud, kes kasutasid üldist segadust ära ja kandsid mõisavarandust laiali.
Seigad meie piirkonna mõningate mõisnike vangistamisest
Esimesena võeti vangi Kohila mõisa mõisnik Karl von Lueder, kes viidi Kohila vallamajja ja lukustati vangikongi. Luederit sunniti kirjutama kiri (mille mustandi koostasid Konstantin Päts ja Jaan Teemant) rüütelkonna peamehele parun von Dellingshausenile, et viimane astuks samme sõjaseaduse tühistamiseks ning Tallinnas Volta tehase koosolekul vangistatud vallasaadikute vabastamiseks. Kohila jaamas lõhuti telefoniseadmed, et linnast ei saaks sõjaväge kohale kutsuda. Jaamas seisnud kaks piiritusega tsisternvagunit pandi põlema. Leegid tõusid nii kõrgele, arvati, et Kohila mõis põleb. Nähes Kohila pool tulekahju, üritas Salutaguse mõisnik Ernst von Ramm perega Tallinna põgeneda, kuid jäi linna poolt tulevale salgale vastu ja vahistati. 13. detsembri varahommikul katsus Pargi (Päraka) mõisa omanik Viktor von Kotzebue koos perekonnaga Hageri kaudu põgeneda, kui metsast välja ilmunud meestesalk ta peatas ja ta anti üle salgale, kes liikus tema mõisa poole. Oli kindel, et mõisnikele katsutakse abi saata ja seepärast viisid mõisapõletajad Luederi ja Rammi Kohilast ära ja vedasid nad kaasa Hageri poole suunduva salgaga. Mõisnikke sõidutati koos põletajatega veel mõnda mõisa ja lõpuks jäädi Pahkla mõisa peatuma. Vahepeal olid kohalikud juhid nõu pidanud ja pärast seda otsustati pantvangid vabaks lasta, jälgede segamiseks sõidutati nad Pärnu maanteele, kus nad vabastati. Kotzebue´d hoiti kinni kuskil talus ja kui saabus teade tema lahtilaskmisest, jäeti ta hetkeks valveta ja uks lukust lahti; valvurid said naerda, kui lahtipääsenud mõisnik üle põllu metsa lidus. Kotzebue tasus oma vangipõlve eest rängalt kätte, olles hiljem sõjakohtus tõlgiks ja prokuröriks.
Rüüstatud mõisad Hageri kihelkonnas
Kohila mõisas käidi mitu korda rüüstamas, kõik purustati, mõisahobused ja teomehed võeti küüti, 14. detsembri õhtul põletati härrastemaja maha. Salutaguse mõisas käidi samuti mitu korda – 12. ja 13. detsembril. Esimesel korral võeti relvad ja rüüstati mõis ja järgmisel korral süüdati see põlema. Parun von Stacelbergi Sutlema mõisas käis salk 13. detsembril, lõhkudes härrastemaja ja viinavabriku. Pargi mõisa tungiti 13. detsembril kaks korda ja purustati härrastemaja alumine korrus. Parun Roman Taubele kuuluvas Pahkla mõisas käis salk kolm päeva järgemööda ja lõpuks süüdati härrastemaja. Parun Georg(es) Wrangellile kuuluvas Tohisoo mõisas võeti esimesel korral relvad ja purustati telefon, teisel korral purustati sisustus ja viinavabrik ja 14. detsembril süüdati härrastemaja. Kindral von Helffreichi Lohu mõisa jõuti 13. detsembri õhtul ja siis võeti relvad, hobused ja mõisakassa, purustati sisustus ja viinavabriku sisseseade. 13. detsembril purustati Haiba mõis ja viinavabrik, mis kuulusid krahv Ingelströmile, samal päeval purustati Kurtna härraste- ja valitsejamaja sisustus ja võeti relvad. Õhtul piirati ümber ka Markgrafi Maidla mõis, võeti ära relvad ja purustati härrastemaja sisustus ja viinavabrik ning piiritus lasti maha voolata. Von Breminile kuuluvas Ruila mõisas rüüstati härrastemaja ja peksti puruks viinavabriku aparaadid. Dietrich von Deckeni Rabivere mõisas käidi samuti 13. detsembril kaks korda: võeti ära relvad ja hobused ning hiljem purustati tubade sisustus. 14. detsembril Karl von Luederi Adila mõisas purustati härrastemaja ja selle sisustus ning viinavabriku aparatuur. Valitsejalt võeti ära relvad ja sunniti kaasa minema.13. detsembril ilmus salk Kirna (Kernu) mõisa, mis kuulus Ernst von Kotzebuele. Valitsejalt võeti ära relvad, purustati mööbel ja viinavabriku sisseseade. Piiritus lasti maha voolata ja järgmisel päeval tuldi tagasi ja purustati kõik, mis veel purustada andis.
Sõjalise sekkumise algus
Teisipäeva, 13. detsembri hommikul andis kindralkuberner Voronov mõisnike käsutusse pool kompaniid soldateid, kes saabusid Kohilasse erirongiga, kuid neist ei piisanud rahutuste mahasurumiseks.
Kui saabusid esimesed teated põletamistest Hajumaal, käis rüütelkonna peamees parun Eduard von Dellingshausen mitu korda kindral Voronovi pool, et maale saadetaks sõjaväge korra jaluleseadmiseks ja mõisnike kaitseks. Voronov aga kartis Tallinna pärast ega julgenud Tallinna garnisoni nõrgendada. Nähes Voronovi kõhklemist, asus Dellingshausen ise tegutsema. Ta saatis 13. detsembril rüütelkonna peamehe ja keisri kammerhärra parun Otto Budbergi keisri jutule, kes jõudis Peterburgi alles 15. detsembril ja sai samal päeval keiser Nikolai II jutule. Keiser andis Vladimir Bezobrazovile volitused rahutused Eestis maha suruda, kuid vabade vägede puudumisel tuli kasutada mereväelasi, kelle etteotsa pandi kaks baltisakslasest kaptenit. Kuna raudtee ei töötanud hästi, said väed hakata Eesti poole liikuma alles 19. detsembril.
Karistussalgad ja sõjavälikohtud
Eestimaa kubermang jagati kaheksaks ringkonnaks, kuhu saadeti karistussalku. Igas ringkonnas anti karistussalga juhile kaks mõisnikku-nõuandjat abiks maa olude ja rahva keele tundmisel ning rahutused suruti maha.
Enne kindral Bezobrazovi sõjavälikohut lasti maha Hageri kihelkonnas erinevates kokkupõrgetes 15 meest.
Siinses ringkonnas peeti sõjavälikohus 3. ja 4. veebruaril 1906. aastal Kohila vallamajas. Kohut juhatas kindral Bezobrazov isiklikult ja prokuröri ja tõlgi osa täitis Viktor von Kotzebue. Kogu valla rahvas oli kokku käsutatud ja rahvale peeti noomituskõne ja lasti laulda hümni.
Surm mahalaskmise läbi määrati 18 isikule. Nendest kolm oli kohal, teiste kohta tehti otsus tagaselja, sest nad olid redusse läinud. Tagaselja mõisteti surma ka Konstantin Päts ja Jaan Teemant, kuna neil olid väiketalud Kohilas ja Raplas. Eestimaa piiridest väljasaatmine määrati kolmele ja ihunuhtlus 21 isikule.
Kohtuotsusel surma määratud kolm esimest meest lasti maha 4. veebruari pärastlõunal Kohila paberivabriku puumäel. Ihunuhtlust anti vallamaja ees platsil ja nendest kolm meest said väga raskesti peksa. Peks oli hirmus, iga hoop lõhkus peksetavat liha ja veri pritsis kaugele. Luust ja lihast tungisid läbi peksetavate valukarjed ja paljudel neil tulid soolikad välja. Hirmust ja õudusest kange rahvahulk vaatas seda pealt. Keegi peksetutest ei suutnud pärast peksu jalgele tõusta ja nende kehad visati soldatite poolt eemale.
Aga see ei olnud veel kõik. 31. oktoobril 1906. a. arutati Tallinna ringkonnakohtus Kohila, Tohisoo, Salutaguse, Adila, Haiba, Kernu, Ruila, Sutlema, Pahkla, Seli, Kurtna, Rabivere, Lohu ja Maidla mõisate ning Kohila vaksali rüüstamist ja põletamist. Kohtuotsusega määrati veel paljudele meestele 1–3 aastat vangistust.
Baltimaade ajutise kindralkuberneri koondnimekirja (1908) järgi sai Eestis rohkem või vähem kahjustada 161 mõisa, kõige rohkem oli neid Harjumaal.
Kuigi 1905. aasta revolutsioon ebaõnnestus, pani see aluse hilisemale iseseisvusliikumisele ja andis tuge rahvusliku eneseteadvuse kasvule. See oli oluline samm Eesti iseseisvuse suunas ja kiirendas ühiskondlikke, poliitilisi ja rahvuslikke muutusi.
Hageri muuseumi juhataja
Kadri Rütmann
