31. detsembril lõppes Kohila tervisekeskuses üks ajajärk. Oma viimase tööpäeva pidasid perearstina kaks naist, kes on Kohila inimeste jaoks ammu enamat kui lihtsalt arstid – Kärdi Kalda ja Ülle Stern. Sellega pandi punkt aastakümneid kestnud pühendunud teenistusele, mille mõju ulatub palju kaugemale vastuvõturuumist.
Aastate jooksul on nad olnud kogukonnale toeks mitte ainult professionaalsete arstidena, vaid ka tähelepanelike kuulajate, rahustajate ja suunajatena. Nende panus Kohila esmatasandi arstiabi kujunemisse, püsimisse ja arengusse on olnud märgiline – selline, mida ei saa mõõta ainult statistika või töömahu kaudu, vaid inimeste usalduse ja turvatunde kaudu.
Uus eluetapp toob mõlemale aega pere, kodu ja iseenda jaoks. Aiatööd, reisimine, rahulikum elurütm – kõik see, milleks pika ja vastutusrikka tööelu kõrvalt sageli ruumi ei jäänud.
Ühine algus ja elutee ristumine
Nende ühine teekond algas 1980. aastal, mil mõlemad astusid Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. „Mina olin Võrust ja Ülle Hagerist. Olime ühel kursusel, õppisime lastearstiks – nii me tuttavaks saime,“ meenutab Kärdi Kalda.
1986. aastal ülikooli lõpetades viis tollane suunamissüsteem nad eri teedele – Kalda Võrru, Stern Väike-Maarjasse. Ent elu tegi oma korrektuurid. Ülle Stern naasis peagi kodukanti ning 13. veebruaril 1989 alustas ta tööd Kohila ambulatooriumis. „Ma ei olnudki väga kaua kodust eemal,“ ütleb ta naeratades.
Alguses töötas ta lastearstina – perearstindust tänases tähenduses ei olnud veel olemas. Süsteem hakkas kujunema alles 1990. aastate lõpus. Kärdi Kalda tajus muutusi varakult: 1994. aastal alustas ta perearstikursustega ning 1997. aastal lõpetas Tartus perearsti eriala. Mõned aastad hiljem tegi sama eriala läbi ka Ülle Stern.
Kärdi Kohilasse kolimine oli eluline otsus. Siia rajati Kodu, oluline oli ka Tallinna lähedus. „Kui 1996 siia kolisime, ei teadnud ma Kohilast suurt midagi,“ meenutab Kalda. Ülle ja Kärdi juhuslik kohtumine viis aga koostööle. Edasi, nagu nad ütlesid, „hakkas juhtuma“. Koostöö kujunes loomulikult – neile omasel moel, ilma suurte deklaratsioonideta.
Praeguse tervisekeskuse asemel oli kunagi hoopis õmblustöökoda. Esimesed vastuvõtud toimusid ajutistes ruumides, sealhulgas praeguse hambaravi pinnal. See oli perearstinduse algusaeg: mitte valmis süsteem, vaid midagi, mis tuli samm-sammult üles ehitada: luua meeskond ja soetada meditsiiniaparatuur.
Kohila tervisekeskus tänasel kujul on suurel määral just nende järjekindluse ja eestvedamise tulemus. 2015. aastal tehti otsus maja laiendada ja arendada terviklikuks tervisekeskuseks. Ehituse ajal toimusid vastuvõtud isegi saunamajas – sest patsiendid ei saa oodata, kuni seinad valmis saavad.
2020. aastal koliti renoveeritud majja. Koos uute ruumidega kasvas ka töömaht, personali vajadus ja vastutus. Arste oli raske leida, õdesid tuli juurde, patsiente aina enam. „Eks sellega kaasnes ka väsimus,“ ütleb Kalda ausalt.
Ülle Stern sõnastab olukorra otsekoheselt: „Neid arste ei ole siin maal kogu aeg mitte kuskilt võtta.“ See tähendas reaalses elus tööle naasmist enne, kui oleks olnud inimlikult mõistlik – lihtsalt selleks, et keegi oleks olemas. Ülle pidi loobuma võimalusest olla oma lastega kolm aastat kodus nagu ette nähtud, teine laps oli kuue kuune kui tuli tööle minna, sest polnud kedagi teist võtta.
Suurim saavutus: järjepidevus
Küsimusele suurimate saavutuste kohta ei räägi kumbki auhindadest. Nad räägivad sellest, et Kohilas on perearstiabi olemas ja püsib. Et süsteem ei katkenud. Et maja sai ehitatud. Et inimesed ei jäänud abita.
Perearstitöö on pidevas muutumises – uued nõuded, uued teadmised, aina kasvav vastutus. „Juurde tuleb tööd alati rohkem, kui ära läheb,“ tõdeb Kalda. Ka kogukond on muutunud: koos interneti ja üldise ärevusega jõuavad vastuvõtule ka ise pandud diagnoosid ja kasvav nõudlikkus.
Ometi jäi nende tööviis alati samaks: muret ei naeruvääristata, vaid arutatakse läbi. Perearstinduse tuum ongi oskus võtta inimest tõsiselt ja aidata tal oma hirmudest aru saada.
Nad meenutavad aegu, mil koduvisiidid olid perearstitöö loomulik osa ja patsiendi juurde mindi iga ilmaga. GPS-e ega nutiseadmeid ei olnud ning tee tuli leida suuliste juhiste järgi – „keera suure vahtra juurest paremale“, isegi siis, kui puud olid raagus ja maamärgid kadunud. Vahel tähendas see ekslemist ja otsimist, kuid kedagi ei jäetud sellepärast külastamata. Samal ajal tähendas arstiks olemine ka lõputut paberitööd: Haigekassale esitati käsitsi koostatud aruandeid, pikki retseptinumbrid kirjutati toimikutesse ning tööpäev ei lõppenud sageli koos vastuvõtuga. Tänane digiajastu on toonud kaasa kiiruse ja mugavuse, kuid muutnud süsteemi ka haavatavamaks – elektrikatkestused, tõrkuvad arvutid ja sõltuvus tehnoloogiast on omaette katsumus. Ka see kõik on olnud osa nende teekonnast.
Mis saab edasi?
Ülle Stern räägib aiast, mis ootab hoolt, ja koerast, kellega tahaks rohkem aega veeta. Kärdi Kalda räägib reisimisest – seekord nii, et ei pea enam muretsema, kes haigeid katab. Puhkus tähendas neile pikka aega topelttööd.
Nende sõnum Kohila kogukonnale on selge ja soe: olge heatahtlikud ja mõistvad uute, noorte arstide suhtes. Süsteem muutub, aga abi ei kao. „Inimene sünnib ja sureb kindlalt – ja sinna vahele tuleb oma elu, millesse rõõmu sisse mahutada,“ ütleb Kärdi Kalda. Selles mõttes on kogu nende töö olemus: aidata inimesel elada, mitte ainult haigust ravida.
Vestlus nendega on kohati nii elav ja vahetu, et nende omavahelise mälestuste jagamise käigus taban end kujutlemas kahte noort arsti, kes kunagi Kohilasse tulid – suurte plaanide ja siira sooviga, et kohalikud inimesed saaksid parimat võimalikku arstiabi. Nad on needsamad noored hinged ka täna, ehkki naerukurrud silmanurkades on aastatega veidi sügavamaks muutunud.
Südamlik tänu Kärdi Kaldale ja Ülle Sternile professionaalsuse, pühendumuse ja inimliku hoiakuga tehtud töö eest. Soovime teile head tervist, rahulikku uut eluetappi ja palju rõõmu igasse päeva.
Merle Beljäev