Õppeaasta alguses hakkas peas küpsema üks mõte – mis saaks, kui rühmas poleks mänguasju? See tundus alguses isegi veidi hirmutav. Millega lapsed mängivad? Kas panna kõik lelud ära? Kas jätta välja siiski legod ja raamatud? Kui kaua väljakutset üldse teha – nädal tundub vähe, kuu aga liiga palju. Hea küll, teeme siis kaks nädalat!
See kõik ei muutunud üleöö, et prauhti ja mänguasjad on ühel hommikul kadunud. Tegime lastega rühmades selgitustööd ja rääkisime läbi, mis neid järgneval kahel nädalal ees ootab ja miks mänguasjad mõneks ajaks puhkama lähevad. Mõni laps oli elevil, mõni aga suhtus asjasse veidi ettevaatlikult. Ka lastevanematega oli koostöö tihe: kodust toodi nii meisterdamiseks materjali kui ka juba valmis nikerdatud mänguasju.
Esimesed päevad olidki kerge kaos. Nii laste kui ka õpetajate seas. Rühmad olid ühtäkki tühjad ja tuli loovaks hakata. Siiski kadus “peataolek” üsna kiirelt ja käte all hakkasid valmima mitmekülgsed mänguasjad. Algselt oli mäng veidi rohkem õpetaja juhitud, kuid üsna pea võtsid lapsed ohjad enda kätte ja uutel ideedel polnud lõppu.
Meisterdamiseks oli saadaval kõiksugu materjal alustades pappkastidest ja lõpetades vanade ajakirjade ja isegi voodilinadega. Kui toas olevast materjalist tuli puudu, võeti suund metsa poole ja korjati vajalik sealt. Ka rühma personali haaras meisterdamise tuhin! Tihti astusid õpetajad hommikul majja sisse nagu jõuluvanad pühade ajal, kaasas kotitäis uusi vahendeid, millest jälle midagi vahvat luua. Ei olnud ka tavapäratu vaatepilt, kui kaasa oli võetud ilmatult suur pappkastist maja või auto.
Mis siis kõik valmis sai? Või peaks küsima, mis üldse tegemata jäi! Laste käe all valmisid lennukid koos lennujaamaga, lõngast linnud ja rätikust nukud, looduslikust materjalist veesõidukid, õppemängud, muusikariistad, autoteed ja parklad ja loomulikud majad. Need viimased olid laste seas eriti populaarsed. Sinna ehitati sisse veel puidust mööblit ja mängu jätkus kauemaks.
Kui kaks nädalat said läbi, istusime personaliga maha ja arutasime omavahel, kuidas läinud on. Esialgsest hirmust oli saanud elevus ja üheskoos kinnitati ühes suust, et jätkame veel paar nädalat. No ja nõnda siis mööduski Sutlema-Aespa Lasteaias terve kuu mänguasjavabalt!
