- veebruaril alustas Kohila vallavalitsuses abivallavanemana tööd Dagi Dorbek. Oma vastutusvaldkonnas juhib ta hariduse, sotsiaalvaldkonna, kultuuri, spordi ja noorsootöö korraldamist ning strateegilist arendamist. Uurisime värskelt ametisse asunud abivallavanemalt tema senise kogemuse, motivatsiooni ning lähiaja prioriteetide kohta.
Mis ajendas Sind kandideerima just sellele ametikohale ning miks just Kohila valda?
Walt Disney on öelnud: „Me liigume edasi, avame uusi uksi ja teeme uusi asju, sest oleme uudishimulikud.“ Abivallavanemaks saamine ei ole olnud minu teadlik siht elus – see on olnud kombinatsioon juhusest, äratundmisest, julgusest, soovist ennast proovile panna ja uudishimust. Usun, et igaühe elus tuleb ette olukordi, kus asjad lihtsalt hakkavad juhtuma. Kui abivallavanema kuulutust esmakordselt nägin, teadsin kohe, et kandideerin – see oli tugev sisetunne. Olles täna oma kodu rajanud just Kohilasse, tundus kõik loomulik. Teadsin, et mul on Kohilale palju anda oma varasema töökogemuse tõttu kiiresti kasvavas Kiili vallas, tänu millele olen omavalitsuse tööga hästi kursis.
Milline on Sinu varasem kogemus, mis toetab sind nende valdkondade juhtimisel?
Olen üle kümne aasta töötanud ühes Eesti suurimas riigiasutuses, Päästeameti erinevates struktuurides, tegeledes peamiselt ennetusvaldkonna juhtimisega ning tehes koostööd kohalike omavalitsuste ja haridusasutustega koolituste ning ohutusvaldkonna korraldamisel. Viimased viis ja pool aastat olin ametis Kiili vallavalitsuses, kus tööpõld ulatus haridusest ja noorsootööst kultuuri ja spordini. Valla elanikkonna ja haridusvaldkonna kasvades spetsialiseerusin haridus- ja noortevaldkonnale. Valdkonna eest vastutajana olen juhtinud kogu tööprotsessi, leidnud kitsaskohti kasvava ja lasterohke valla muredele, toetanud haldusala allasutusi ning olnud vallakodanikele esimene kontakt murede korral.
Samas usun, et tööelus hästi õnnestumine ei sõltu ainult haridusest või kogemusest. Enamasti on see kombinatsioon oskustest, hoiakutest, järjepidevusest ja õppimisvalmidusest. Sageli määravad tulemuse pehmed oskused – nagu suhtlemisvõime, kohanemisvõime ja vastutuse võtmine.
Millised on kolm kõige olulisemat teemat, millega oled alustanud oma ametis oldud esimesel kuul? Kas on mõni probleem või kitsaskoht, mis vajab kiiret lahendamist?
Esimesel kuul olen palju suhelnud, kuulanud ning proovinud mõista, kuidas asju on korraldatud ja miks just sellisel viisil. Võin kindlalt öelda, et igas minu haldusala valdkonnas on täna asju, mis on juba väga hästi läbi mõeldud ja töötavad, samuti asju, millega pole jõutud süvitsi tegeleda või mis vajavad ümbervaatamist seetõttu, et elu ja inimeste ootused on vahepeal oluliselt muutunud.
Miks-küsimused on hetkel väga olulised. Samuti on tähtis teadvustada, et muutused ja uuendused toimuvad koostöös kolleegide, volikogu komisjonide, allasutuste ja kogukonnaga.
Kindlasti on soov aktiivsesse tegevusse rakendada vanas vallamajas asuv kogukonnakeskus ning hakata lähiajal Kohilas pakkuma kogukonna psühholoogi teenust. Selgete põhimõtete loomist vajab kogu valla huvitegevuse süsteem ning tänase kultuuriteenuse sisu ja vajaduse mõtestamine. Samuti nõuab tähelepanu ja asutuste omavahelist tõhusat koostööd erivajadustega laste heaolu ja toetamine. Ka on täna teelahkmel noorsootöö – peame endalt küsima, kuidas edasi. Enamasti saab kiiresti lahendada väiksemaid ja väga konkreetseid probleeme, suured probleemid või paljusid osapooli hõlmavad kitsaskohad on aga nagu elevant, mida tuleb sööma hakata osade kaupa.
Milliste näitajate või sisuliste muutuste põhjal saab Sinu hinnangul paari aasta pärast öelda, et valdkonnaülene abivallavanema ametikoht on end õigustanud?
Näen, et enamik kohustuslikke valla teenuseid täna moel või teisel toimivad. Kas need aga toimivad elaniku vaates parimal moel, vastavad kasvava valla vajadustele ja on tänapäevased, on iseküsimus. Kui teenused on loogilisemad, otsused kiiremad ja suhtlus arusaadavam ning eelarvevahendid on kasutatud tõhusamalt, siis on ametikoht loonud väärtust.
Kindlasti on parenduskohaks valdkonnaüleste probleemide lahendamine, mis kukuvad nn kahe tooli vahele ja kus teemal pole ühte kindlat vastutajat. Mitmeid selliseid muresid on näiteks sotsiaal- ja haridusvaldkonnas. Loodan, et tulevikus on koostöö süsteemselt toimiv ja valdkonnad tegutsevad ühiselt seatud eesmärkide nimel.
Struktuur üksi ei loo muutust – seda teevad inimesed. Seetõttu saab ametikoha edukust hinnata mitte ainult projektide arvu järgi, vaid ka selle järgi, kas vallas on rohkem ühist vastutust, motivatsiooni ja selget sihti. Minu jaoks on oluline, et hoiame ja toetame neid inimesi, kes iga päev südamega töötavad. Kui töötajad tunnevad, et neid usaldatakse ja nende panus loeb, siis on tulemuseks paremad teenused ning rahulolevad vallaelanikud.
Merle Beljäev