Angerja küla ei anna end esmapilgul kätte. Pigem avaneb ta aeglaselt – lugude kaudu, mida siin hoitakse, ja inimeste kaudu, kes neid edasi räägivad.
Üks neist on Eha Sepping, kelle jaoks on Angerja lapsepõlvekodu, mitme põlvkonna lugu ja koht, mille käekäik läheb korda. „Minu lapsed on siin seitsmes põlvkond,“ ütleb ta. Eha elab Laagri talus, mis on nime saanud selle järgi, et seal olnud kunagi põhjasõja ajal rootslaste laager. „Veel praegugi leian aiamaad kaevates vanu potikilde, kuna praeguse elumaja läheduses olnud kunagi leivaküpsetamise ahjud,“ teab Eha rääkida.
Küla, kus naaber loeb
Angerja küla elu on alati tuginenud eelkõige inimestevahelistele suhetele. „Külas on naaber väga oluline,“ ütleb Eha. „Mõne naabriga suhtled rohkem kui mõne sugulasega – nii rasketel aegadel kui ka rõõme jagades,“ lisab ta.
Just see arusaam sai määravaks ka tema enda jaoks. Kui külaelu hakkas vaikselt hajuma ja inimesed rohkem omaette hoidma, tekkis Ehal küsimus, kuidas seda sidet uuesti tugevdada. Nii sündis sisemise veendumuse najal otsus hakata külaelu ise eest vedama. „Ilmselt missioonitunne,“ ütleb ta tagasihoidlikult.
Sellest kasvasid välja ühised ettevõtmised, enamasti koos Pahkla küla inimestega. Korraldati külapäevi, lastelaagreid, spordipäevi, peeti talguid, korraldati matku ja väljasõite, toimusid kursused, koolitused ja väiksemad koosviibimised. Need aitasid hoida elus suhtlust ja ühist tunnet.
Aastate jooksul on külaelu käinud lainetena. Oli aegu, kus tegevust oli palju ja inimesed tulid kergesti kokku. Pahkla koolimaja juures, spordiväljakul või Alesti järve ääres – koht ei olnud määrav, tähtis oli koosolemine. Viimastel aastatel on rütm muutunud. Samas ei ole kadunud lootus, et nooremad võtavad teatepulga üle ja leiavad oma viisi kogukonda koos hoida. Alles hiljuti, 2. mail, tuldi kokku talgupäevale Pahkla vana koolimaja juurde – kohta, mis on paljudele tuttav ja mille korrashoid on endiselt kõigile tähtis.
Kohad, millel on oma lugu
Angerja külas on paiku, millel on oma tähendus. Vasall-linnuse müürid, mida on püütud säilitada, jutustavad küla kõige vanematest kihtidest. Legendid räägivad maa-alustest käikudest ja peidetud veinidest – lugudest, mille tõepära ei olegi ehk kõige olulisem, aga mis annavad paigale sügavuse.
On ka väiksemaid, kuid sama tähendusrikkaid paiku, mis annavad Angerja külale tema erilise näo. Üks neist on Tõnsu kadakas – kaitsealune puu endise Tõnsu talu maadel. Kadaka ümbermõõt on umbes 127 sentimeetrit ja kõrgus ligi kaheksa meetrit ning kaitse alla võeti see juba 1961. aastal.
Angerja küla allikad on omaette maailm – pigem peidetud, kui välja toodud. Iieotsa talu lähedal, Angerja oja ääres, paikneb ridamisi kolm allikat, omavahel väikese ojaga ühendatud. Kunagi olid need kõik elujõulised, täna on pilt muutunud.
Neist esimene – Kurrika-allikas – on siiani kasutusel. Kaks teist – Silmaallikas ja Siniallikas – on aga ajaga vaibunud. Nende asukohad on küll teada, kuid allikasilmad on lehtede ja sette alla mattunud. Silmaallika vett peeti tervendavaks: räägitakse, et sellega pesemine aitavat nahahädade, paisete ja vistrike vastu.
Iieotsa talu peremees Endel Sõstar püüab siiski allikate eest hoolt kanda – riisub mahalangenud lehti ja hoiab ümbrust niidetuna. Allikavesi on siin osa igapäevaelust: seda kasutatakse nii joogiveena kui ka pidavat hea olema kurkide sissetegemisel.
Kõik ei ole aga jäänud samaks
Kunagine Angerja oja, mis oli rikas kalade ja vähkide poolest, ei ole enam see, mis ta oli. Oja süvendamistööd suurte masinatega, mis pidid veekogu korrastama, muutsid selle iseloomu nii, et elu sealt kadus, teab Iieotsa talu peremees rääkida.
„Minu lapsepõlves käidi seal kalal ja pandi juba vesi enne keema, et uhhaad teha, sest alati võis kindel olla kala saagi osas,“ meenutab Eha.
Aeg-ajalt jõuavad ka väikestesse paikadesse suured ideed. Nii räägib Eha ajast, kui kavandati ambitsioonikat projekti – niinimetatud eliitkalmistut. Esialgu kõlas see esinduslikult: räägiti tiikidest ja hoolikalt kujundatud keskkonnast. Kuid kohalike jaoks tekkis üsna kiiresti küsimus, mis on selle plaani tegelik sisu ja vajadus. „Mul oli kohe pilt selge, et sinna tulevad kaevandused,“ meenutab Eha .
Külaelanikud ei jäänud kõrvaltvaatajaks. Arutati, et kui kalmistupaiku on vaja arendada, võiks seda teha koostöös vallaga juba olemasolevate kohtade juures, mitte rajada täiesti uut ja mastaapset ala siia. Arendaja siiski loobus sellest projektist.
Tänaseks on Alesti järv kujunenud korrastatud puhkealaks, kus on ujumiskoht, riietuskabiinid, lõkkeplatsid ja muud vajalikud võimalused. See on teadlikult kujundatud ruum, kuhu tullakse aega veetma. Seda tänu kohalikule ettevõtjale Tarmo Räbovõitrale.
Angerja küla lood ei mahu ühe leheveeru peale. Siin on veel palju sellist, mis jääb esmapilgul peitu. Tuleb ise kohale minna, vaadata ja kuulata.
Eha kannab pidulikel puhkudel hõbedast sõlge, mille vorm on inspireeritud Angerja kandist 1963. aastal leitud muistsest hõbeaardest
Angerja mõis on ilmselt asutatud kunagise Angerja raua- ja keskaegse küla kohale
või kõrvale. Linnuse juurest asulakohast leiti 1963 hõbe aare. Peaaegu kolmel hektaril tuvastatud kultuurkiht pärineb kunagisest Angerja külast. Suurt, 25 adramaa suurust küla on kirjalikes allikates esimest korda mainitud juba 13. sajandi esimesel poolel Taani hindamisraamatus (Angær). Paul Johanseni hinnangul oli 1424. aastaks pool Angerja külast juba mõisastatud, st selle kohale oli rajatud mõis.
Küla teine pool jäi 17. sajandil moodustatud Pahkla mõisa alale. Arheoloogilised kaevamised toimusid veel 1987 linnuse varemest umbes 150 m põhja pool seoses sovhoosi heinaküüni ehitamisega. Siis leitud hoone ja hõbeaare pärinevad tõenäoliselt 12.–13. sajandist. Tänaseks on mõisasüdames kõik ajaloolised hooned maapinnast kõrgemal täielikult hävinud. Angerja mõisa viimane, tsaariaja lõpul toiminud peahoone paiknes linnusevaremest põhja pool oleva heinamaa ja tee vahel, kus praegu on võsa. Rahvasuu räägib, et linnuse alt minevat salakäik Salutaguse mõisa alla.
Eha oma koduteel, taamal vana küün, kus on väljapanek talu ajaloost ja ruum kogukondlikeks tegevusteks
