Ajal on haruldane komme jätta mõned paigad alles ka siis, kui inimesed ja ajad nende ümber vahetuvad. Angerja Issanda Taevaminemise kirik on üks sellistest paikadest.
Tänavu, 28. jaanuaril täitus 125 aastat päevast, mil see pühakoda õnnistati – ajavahemik, kuhu mahuvad keisririigi aeg, Eesti Vabariigi sünd, sõda, sulgemine, vaikus ning taaselustumine. Kirik on seisnud siin vankumatu tunnistajana: kogukonna usu, katkemiste ja järjepidevuse märgina.
Angerja kiriku lugu on lugu inimestest, kes on tulnud ja läinud, ning neist, kes on jäänud – hoidma, taastama ja tähendust looma. Erilise kihi annab sellele loole asjaolu, et kiriku ikonostaas ja pühadeikoonid ei ole mineviku pärand, vaid tänapäeval loodud sakraalkunst: dialoog traditsiooni ja kaasaegse vaimse otsingu vahel.
Tulevik Angerja Issanda Taevaminemise kirikus ei ole ette kirjutatud. See sõltub inimestest, kes küsivad, kuidas hoida pühadust muutuvas maailmas, ning millist rolli saab üks ajalooline pühakoda kanda tänases kogukonnas. Just sellel mineviku, oleviku ja tuleviku ristumiskohal sünnib vestlus Epp Haabsaarega – inimesega, kelle töö ja vaade aitavad mõtestada, kuidas traditsioon ei muutu museaalseks, vaid jääb elavaks ja kõnelevaks.
Epp Haabsaar on ikoonimaalija ja sakraalkunstnik, kes on Angerja Issanda Taevaminemise kirikusse loonud ka väikese muuseuminurga.
„Pikki aastaid oli kirik suletud, ruumid rüüstatud ning hoone seisis tühjana. See juhtus paljude õigeusu kirikutega, kuid Angerja ehk Kohila kirikul õnnestus uuesti ellu ärgata,“ ütleb Epp Haabsaar.
Elluärkamise märgid ei piirdu üksnes taastatud müüride ja katusega. Alles on kiriku omaaegne koolihoone ehk kogudusemaja ning hoolikalt peetav koguduse kroonika. „Kogudus on kiriku süda ning südameasjadega on Kohila kirikul vedanud,“ rõhutab Haabsaar, meenutades inimesi, kes rasketel aegadel hoidsid ja peitsid kiriku pärandit, et see saaks hiljem tagasi pöörduda.
Ikoonid kui elav traditsioon
Angerja kirikut nimetatakse põhjusega üheks vähestest paikadest Eestis, kus ikonostaas ja pühadeikoonid on loodud tänapäeval. Haabsaare töö ei lähtu Lääne-Euroopa eeskujudest, vaid Idakiriku Bütsantsi traditsioonist. „Kui kummaline see ka ei ole, aga aastast 1880 pandi traditsiooniline ikoonmaal Sinodi poolt põlu alla… Kohila ikoonid jätkavad seevastu Idakiriku Bütsantsi traditsiooni,“ selgitab ta.
Esimene ikoon, mille Haabsaar kirikusse maalis, oli püha Olga. Selle sünniloos põimuvad vaimne kogemus ja loominguline otsus. „Enne maalimist nägin teda unes. Nägin pikka kirikulippudega rongkäiku… Olga lamas kandetoolis, nägu oli kitsas ja kahvatu… Nii ma ta maalisin,“ kirjeldab ta.
Ikonostaasi loomine algas rangest struktuurist. „Kõige olulisem, millest alustasime, oli ikonostaas ehk ikoonisein, kuhu maalitakse pühadeikoonid, peainglid ja kõik muu nagu traditsioon ette näeb. Pärast seda tuli temaatiline vabadus,“ ütleb Haabsaar. Alles hiljem jõudis ta mõtteni siduda pühakud Eesti rahvakalendri ja tähtpäevadega – näiteks püha Bartolomeuse ehk Pärtli ikooniga.
Maalimine kui teistsugune seisund
Küsimusele, mis on ikoonimaalis kõige nõudlikum, vastab Haabsaar ootamatult vahetult: „Ma ei teadvusta. Maalimine käib kuidagi teisiti, läbi alateadvuse või kuidagi nii, nagu hunt ajab oma laulujoru.“ Ta lisab muigega: „Üks on selge, käsi ma maalida ei oska.“
Isiklikult kõnekad on talle aga allikatega seotud ikoonid. „Kahe kiriku lähikonda jääva allika vesi on õigeusu kombe järgi pühitsetud ja nendel allikatel on oma ikoon. Nendel ikoonidel on minu jaoks isiklik tähendus. Papiallika leiab lihtsalt kätte. Hakake Kohila mõisa tagant piki Keila jõge Vilivere poole jalutama ja leiategi üles. Teise allikaga on keerulisem. Selle nimi on Lambertiuse allikas. Vilivere raudteepeatuse juurest tuleb Kohila teeristi poole edasi jalutada, allikas asub Sillasoo oja allikaorus. Kui seda allikat kohe üles ei leia, pole muret. Peale Lmbertiuse allika on allikaorus veel mitu allikat, kõik ilusad vaadata,“ jutustab Epp.
Katkestus, mis annab end tunda
Kirikuelu taastamine ei tähenda, et aeg oleks jäljetult möödunud. „Aeg tühjalt seisvatele hoonetele ei halasta ja kirik pole erand,“ ütleb Haabsaar. Remondid on olnud vältimatud ja korduvad: „Vanainimesel hakkavad aastad jalgadesse, kiriku jalad on etikupostid, krohv jälle maas,“ loob Epp paralleeli.
Inimesed, kes hoiavad
Tänane kirikuelu püsib paljuski tänu inimestele. „Kirikuelu korraldab juhatus – remonti, kontserte ja külaliste vastuvõttu,“ ütleb Haabsaar, rõhutades ka kiriku „võtmemehe“ rolli, kes juhatab huvilisi lahkel meelel pühakotta. „Välisuksel on kontaktnumber, mille kõrvale on joonistatud võti – selle järgi leiab numbri hõlpsasti kätte.“
Just kellalöömise vaiksetes ja rütmilistes hetkedes koges ta, et Angerja on elav paik – hingav ja ärkvel koos inimestega, kes sellele hääle andsid. „Kui noorem ja jõudsam olin, siis pidasin muu kõrvalt kellalööja ametit. Tihti oli selline tunne, kui kella lõin,“ meenutab Epp Haabsaar.
Aastaringi keskmes on suured pühad. „Ülestõusmispüha on õigeusu kirikutes kõige olulisem püha, muidugi jõulud ja Issanda taevaminemise püha, mis on Kohila kiriku templipühaks,“ selgitab ta. Teenistused toimuvad kord kuus ning suuremate pühade ajal lisaks.
Mäletamine ja tulevik
Kiriku tornis on varasema näitusegalerii asemel muuseum. „Tänaseks on Kohilas mitmeid kohti, kus näitusi korraldada, aga kohalugu tasub ikka mäletamist ja näitamist,“ ütleb Haabsaar. Tornimuuseumis avaneb pilt Angerja kihelkonnakooli elust ja inimestest, „kes omal ajal selle kirikule ning koolile hinge sisse puhusid.“ „Meie, praegused, oleme ainult selle kõige hoidjad,“ lisab ta.
Tulevikku vaadates on Haabsaare soov lihtne: „Loodan, et kirikukoor sama ilusasti laulaks, et oleks sama preester, aga et noori oleks rohkem.“ Ja sõnum neile, kes on seni kirikust mööda sõitnud, on kutsuv: „Tulge julgesti sisse, kui kirikust mööda juhtute minema. Eriti Muuseumiööl, mis sel aastal on maikuu kuueteistkümnendamal kuupäeval.“
Merle Beljäev