Angerja küla ajaloost
Asustus Angerja aladel pärineb ilmselt juba muinasajast, 10.–12. sajandist. See suur ja jõukas muinasaegne Angerja küla paikneb samanimelise oja ääres.
Taani hindamisraamatu järgi kuulus Angerja külale (Angær) 25 atra ehk suitsu. Küla oli ära jaotatud kolme valdaja vahel – 12 atra kuulus kuningale, 8 atra kuulus Haenrich fan Angernile ja 5 atra kuulus Ludolfile.
14. sajandi lõpus rajati Angerjasse mõis ehk vasall-linnus. Hoone oli kindlustatud ristküliku kujuga massiivne tornilaadne ehitis, paksude seintega, keldri ja kahe põhikorrusega. Linnust ümbritsesid traditsiooniline ringmüür ja vallikraav. Nime sai linnus arvatavasti piirkonna suurmaaomaniku, eesti soost Hinrich van Angerni nimest.
15. sajandil jagati senine ühine Angerja maavaldus kaheks Kudesellide suguvõsa liikmete vahel. Endiste omanike ühisesse kasutusse jäi Angerja veski, koos oja mõlemal kaldal kalastamise õigusega. 1451. aastal sai poole Angerja mõisa omanikuks Saksa ordu. 1457. aastal läänistati Angerja mõis Brun von Wettbergile. Brun von Wettbergilt pärisid valdused lesk ja poeg. Lesk abiellus 1477. aastal Jürgen von Vietinghoffiga, kelle kätte jäi Angerja kaheksaks aastaks, siis läks mõis Wetbergi lastele.
16. sajandil arvatavasti lisati hoonele trapetsikujulise põhiplaaniga tiibhoone.
1586. aasta Rootsi revisjoni ajal kuulus 51,5 adramaa suuruse Angerja mõisa maavaldus Tallinna raehärra Georg Nascherti pandipäranduse hulka, liikus aga seejärel Tallinna raeperekonna Boismannide pandimõisaks. Mõisa alla kuulunud talupoegade külasid ja talusid on revisjonis üles loendatud üksikasjalikult. Suuremad külad olid kümne adramaa suurune Jalamäe küla (üks neist asustamata), Kärevere küla kolme adratalu ja veel ühe asustatud adriku taluga, kolme adramaaga Salutaguse (üks asustamata), viie adramaaga Mäe küla, Pirgu küla kahe tühja adramaaga (Pirgu mõisa all kadunud küla), Kaasiku-Kase küla (küla Pirgu all), mille kaheksast adramaast olid neli asustatud, kahe asustamata adramaaga Kiristi küla (küla Pirgu all), kolme adramaa suurune Okveli küla (Ockfell, kadunud küla Angerja all) ning kahe adramaaline tühi Pereküla (Angerja all). Üles olid märgitud ka talud ja veskikohad.
17. sajandil rajati vana linnuse lähedale uus mõisamaja ja mõis kuulus Uexküllide suguvõsale, mille Wolter jun von Uexküll ostis 1612. aastal. Pärast Wolteri surma jagati valdused tema poegade vahel, mille tulemusel Angerja ja sellega seotud maad killustusid. Kõige vanem poeg Jürgen sai 38,5 adramaalise Angerja ning nelja ja poole adramaalise Pirgu. Jürgeni surma järel liikusid valdused tema pojale Wolter Reinhold von Uexküll-Meyendorffile.
18. sajandi alguses läksid mõisavaldused koos Jalamäe küla taludega, nagu Uuemõisa (Udemõise), Tasba, Soisküll, Rõngelepa (Renlepp), Karjakse, Raddupick, Nurmjala ja kõrtsikohad Kullamäe ning Mälesilla edasi rittmeister Otto Magnus von der Pahlenile. Pärast Pahleni surma valdas Angerja mõisa tema tütremees, leitnant Jacob Friedrich Peetz.
19. sajandil müüs major Georg Johann von Peetz mõisa 40000 rubla eest rüütelkonna peamehele Otto von Lilienfeldile. 1899. aastal ostis mõisa Roman von Taube Pahklast ja mõisast sai Pahkla mõisa kõrvalmõis.
20. sajandil oli omanik Woldemar Lindemann.
Vasallinnusest on praeguseks järgi vaid põhikorruse müürid, mõisa uusaegne hoonestus on hävinud.
Aastal 1963 leiti vasallilinnusest 200 meetrit kirde pool hõbeaare, mis sisaldas 12 hoburaudsõlge, käevõru, kaelavõru ja muud. Leid dateeriti 13. sajandi algupoolde.
Kadri Rütmann
Hageri muuseum
Artikli koostamisel on kasutatud Liivi Aarma teksti raamatust „Aja lood“ ja Eesti mõisaportaali.
Avapildil Angerjamäe kõrts
Angerja linnus 2025, foto Taimo Lehtsalu
