Kohila valla asumid on kujunenud eri aegadel ja eri põhjustel ning igal neist on oma ajalugu ja tänane elu.
Ajalehes algav lugudesari tutvustab Kohila valla asulaid tähestikulises järjekorras – alustades Aandust. Sarja eesmärk on jäädvustada nii ajaloolist tausta kui ka tänast ajahetke, tuginedes vestlustele kohalike elanikega. Lood pakuvad valikulisi vaateid asulate ellu ega pretendeeri täielikule ülevaatele, vaid talletavad ühe ajakihi Kohila valla paikade loos.
Aandu küla: viis suitsu, viljakas maa ja tänane hajus elu
Aandu küla kujunemisest, põlistaludest ja elukorralduse muutumisest eri ajajärkudel räägib oma mälestuste kaudu Aandu elanik ja kunagine Kohila vallavanem Priidu Rõõmus. Lugejale avaneb Aandu kui lugu viljakast maast, vähestest, kuid jõukatest taludest ning ajaloost.
Priidu Rõõmus
„Omal ajal, kui Aandu ei olnud Päevati külaga liidetud, oli külas viis suitsu – viis talu,“ kirjeldab Rõõmus. Tema sõnul oli see väike arv petlik: eluruumide taga olid suured põllud ja tugev talukultuur. Põldude viljakusest räägiti lausa naljatades – kui keegi ütles, et ta on Aandust, siis vanem rahvas tegi kokku saades muheledes märkuse: „Aa, sina oled sealt Kohila valla Ukraiinast“ või „Viljasalvest“. Need ütlemised kandsid endas mõtet, et Aandu kandis oli maa rammus ja saagid head.
Väike küla, suur territoorium
Aandu küla asustus pole Priidu mälus olnud kunagi „tihe küla tänava ääres“, vaid pigem hajus talumaastik. Samas on Aanduga seotud ka paikade ühendamine – nõukogude ajal „lükati külasid kokku“, meenutab ta. Üheks oluliseks näiteks on Päevati küla, mis oli samuti väikeste talurühmadega, ent laia territooriumiga ja liideti hiljem halduslikult Aanduga.
Just see seletab, miks Aandu „piirid kaardi peal“ on suuremad, kui esmapilgul küla elanikearvu või majade arvu järgi arvata võiks: põllud, metsad ja endised talumaad moodustavad kokku suure terviku.
„Priidiku–Teemandi“ lugu ja üks Aandu ajakiht
Priidu enda side Aandu külaga muutus otseseks 1980. aastate keskel, kui ta hakkas otsima kodu ja kohta, kuhu päriselt juurduda. Ta kirjeldab, kuidas üks Aandus asunud maja oli aastaid seisnud tühjana, olnud vahepeal majandatud kolhoosisüsteemi kaudu ning ümber ehitatud korterelamule omases võtmes. Kui võimalus tekkis, ostis ta selle ning asus taastama – nii nagu tol ajal paljudes paikades: otsides vanu kihte, puhastades juurdeehitusi ja tehes ruumid taas „oma majaks“.
Maja ja talu nimekujuks kujunes Priidiku–Teemandi – „Priidiku“ kui ajalooline kohanimi ning „Teemandi“ kui viide siinse kandi tuntud riigimehele Jaan Teemantile. Rõõmus ütleb ausalt, et alguses ei teadnud ta kõiki seoseid, kuid mida enam ajalugu uuriti, seda selgemaks sai, et Aandu kandis on mälu kihte, mis ulatuvad kaugemale ühe pere loost.
Jaan Teemant oli neljakordne Eesti riigivanem ning Eesti Vabariigi prokuratuuri kujundamisega seotud riigimees.
Priidu Rõõmus toob Aandu ajaloost esile ka 1905. aasta sündmustega seotud kohaliku loo. Tema sõnul seoti Aandus tollane Priidiku talu peremees kasakate poolt puu külge ning valmistuti taluhoonete põletamiseks, kuna peremehe poega seostati rahutustega. Hooned hävisid, kuid ehitati mõni aasta hiljem samale kohale uuesti üles. See lugu on Aandus säilinud suulise mäluna ning näitab, kuidas 1905. aasta sündmused jõudsid ka väikeste külade igapäevaellu.
Küla kokkusaamised: kiigeplats ja naabruskonna jaanituled
Kui küsida, kus rahvas kokku käis, meenutab Rõõmus kiigeplatsi Kuivati kandis – kohta, kuhu koguneti mitte ainult Aandust, vaid ümbruskonnastki. Kiik ja jaanituled olid pigem piirkondlik sündmus kui ühe küla „ametlik“ üritus, ent sellised paigad olid olulised: seal kohtuti, vahetati uudiseid ja hoiti sidet.
Priidu toob välja, et vanasti olid ühised talgud Aandus elu loomulik osa. Kui ühes talus veeti sõnnikut või teises palke, mindi appi ilma kutset ootamata. Üle naabri maa liikumine ei vajanud luba ega arutelu — nii oli ju alati käidud. Töö oli raske, kuid omavahel hoiti kokku ning inimesed teadsid, et üksi ei jääda. Rõõmus märgib, et sellist vastastikust abi ja usaldusel põhinevat läbikäimist ta tänases Aandus enam ei näe: külaelu on muutunud hajusaks ja igaüks toimetab pigem omaette. See on tähelepanek, mis kõlab tuttavalt paljudes Eesti külades: „vanasti käidi läbi põlvest põlve“, täna on piirid ja omandisuhted teravamad ning hoiatav „Eramaa“ silt seab kindlad piirid. „Eks seda on soosinud ka Euroopa Liidu toetussüsteem – suuremad põllumajandusettevõtted saavad toetusi, väiksematel talupidamistel on aga järjest raskem hakkama saada, nii nad külapildilt vaikselt kaovadki“ ütleb Rõõmus.
Põlistalud ja uued kodud
Rõõmus nimetab Aandu kandis (sealhulgas endise Päevati alal) mitut põlistalu ning osutab, et aja jooksul on tekkinud ka uusi kodusid – järeltulijad ehitavad tagasi esivanemate maadele, lisandub arendusi ning küla servadesse tekib uusi elukohti. See loob Aandule omase mustri: ajalooga talumaastik ja selle kõrval tänane „uus kiht“ – uued majad ja uued pered.
Muidugi on see vaid üks vaade – ühe kauaaegse elaniku pilk Aandu ajaloole ja tänasele päevale.
Kodu, kus igavusel ei ole kohta
Aandu külas elab legendaarne leiutaja Pavel Arnautov hüüdnimega Pavka. Ootamatult külla sattunuile lubas ta piiluda oma tubasesse töökotta – ja see on paik, kus pilk ei jõua korraga kõike haarata. Juhtmed, metallosad, magnetid, peeglid ja pooleliolevad seadeldised moodustavad ruumi, kus iga ese näib olevat kellegi mõtte järgmine samm. „Temal ei ole kunagi igav,“ võib julgelt öelda – ka Pavka ise kinnitab, et juba ärgates tunneb ta end kui 16-aastane ning käed juba iseenesest asuvad millegi kallal nokitsema.
Pavka ulatab mulle laualt magneti ja laseb tunnetada selle jõudu. „Kui panna see jõud enda kasuks tööle,“ ütleb ta ja jätab lause tähenduslikult lõpetamata. Tema jutu järgi ei ole katsetamine eesmärk omaette ega tee kuulsuse poole. „Enda rõõmuks teen neid,“ annab ta lühidalt teada. Ta nimetab oma teekonda poolnaljatamisi jonnakuseks: tahab proovida ja proovida, kuni lõpuks tulebki midagi. „Mul aju ise mõtleb asju välja – mina pole süüdi,“ ütleb ta naerdes.
Tellimuse peale ta asju teha ei armasta. Tema sõnul peavad asjad „ise minema kokku, kuhu nad tahavad“, ja nii sünnib midagi ainulaadset.
Pavka usub, et miski pole võimatu. Ta räägib nähtustest, kus magnetväljade abil on püütud aega „koondada“ ning taimi kiiremini kasvama panna – internetis nähtud katses said tomatid väidetavalt kolme päevaga valmis.
Üheks tähelepanuväärsemaks leiutiseks on seade, mis koondab päikeseenergiat. Pavka demonstreerib kõverpeeglit, mis õigesse nurka seatuna koondab päikesevalguse nii tugevaks, et sellega võiks vett keema ajada – „või lausa supi valmis teha,“ lisab mees. Seda kõike, istudes ligi 20-kraadises pakases, nautides peeglist õhkavat soojust. Kui päikest vaid talvel rohkem oleks.
Pavkale meeldib kalal käia. Et oleks huvitavam, lisab ta vette enda tehtud valguslahenduse – akudelt laetud värvilised laternad, mis loovad veepinnale omaette valgusmängu. „Ei pea niisama passima,“ ütleb Pavka. Ka kalal olles jätkub tal soov katsetada ja mõelda, kuidas teha asju veidi teistmoodi.
Kunagi olid Pavkal hobused ja ta käis nendega lasteaialapsi sõidutamas – lihtsalt niisama, tasuta. Ta ütleb, et ei oska ega tahagi kõike rahaks teha: „Nüüd tehakse kõigest äri,“ arvab Pavka. Samal põhjusel on ta tänaseks ka avalikkusest eemale tõmbunud. „Kui korra näitad, siis ei saa enam lahti – inimesed tahavad jääda ja rääkida,“ ütleb ta. Aja jooksul on ta kogenud sedagi, et headust kiputakse ära kasutama.
Kui Pavka Aandusse elama tuli, käis tema juures nii palju külalisi, et „magada tuli lausa püsti – ruumi ei olnud,“ räägib mees. Hiljem, kui huviliste sekka sattusid ka pikanäpumehed, tõmbus ta teadlikult tagasi. Täna hindab ta vaikust. Majas, kus ta elab, on kunagi olnud palvetuba – selle kohta mees rohkemat ei tea.
Kuigi Pavka ei otsi tähelepanu ega pea end eriliseks, olen ülimalt tänulik, et sain tema maailma sisse astuda. Selliste inimestega kohtumine jätab tugeva mulje – Pavkal näib olevat energiat rohkem kui tema leiutatud seadmetes. Ja sellest energiast saavad killukese kaasa ka külalised.
Nende kahe mehe lood ei peegelda kogu Aandu küla olemust, vaid annavad ühe võimaliku vaate paiga elule ja inimestele. Aandu ajalugu ja tänapäev koosnevad paljudest erinevatest lugudest, mis elavad inimeste mälestustes. Kui kellelgi on jagada meenutusi, fotosid või muid materjale Aandu küla kohta, palume neid jagada kohalikku pärandit koguvale Hageri muuseumile. Kirjutada võib aadressil .
Aandu küla elanikkond arvudes
- Elanikke kokku: 79
- Mehi: 39
- Naisi: 40
- Keskmine vanus: 35,3 aastat
Vanuserühmad
- 0–17-aastased: 22 inimest (27,8%)
- 18–64-aastased: 49 inimest (62,0%)
- 65+ aastased: 8 inimest (10,1%)
INFOKILLUD
Vaieldamatult on Hageri kihelkonna üheks tähelepanuväärsemaks looduse monumendiks karst. Suurimad ja efektsemad karstinähtused jäävad kihelkonna keskossa. Kõige esinduslikum karstialade hulgas on Aandu karstiorg (Aandu karstiala)