10. aprilli hommikul läksid kolm Kohila poissi ja üks Hagudi tütarlaps kooli nagu igal tavalisel reedel. Kodus ootas õhtuks valmis pakitud seljakott, millest olulisima osa moodustasid lemmiksnäkid, varusokid, kompass ja lisaks palju muud üleöö retkeks. Rapla turuplatsilt läksid hilistel õhtutundidel 4-liikmeliste võistkondadena katsumusterohkele maastikuretkele mitmetest Eesti maakondadest kokku tulnud Noored Kotkad ja Kodutütred.
Algas tradistiooniline Mini-Põrgupõhja retk (MPP), mis on pühendatud Relvastatud Võitluse Liidu (RVL) võitlejatele ja teistele metsavendadele, kes ei alistunud võõrale võimule, kaitsesid oma perekondi ja soovisid meelekindlalt taastada Eesti iseseisvuse.
Toome lugejani meie võistkonna meenutused edukalt läbitud retkest metsavendade radadel Raplamaal.
Millistel retkedel olete varem osalenud või plaanite minna?
Georg: Osalesin MPP-l esimest korda 2023. aastal, olen osalenud ka üleöömatkal, mis oli osa oskustelaagrist.
Heili: 2025. aastal võtsin osa Ernakesest, mis kestis kolm päeva – see oli minu esimene kogemus ja kui selle läbi tegin, olin enda üle uhke, et hakkama sain. Just nädal enne praegust retke käisin Scoutsrännakul, mis oli 30 km kõndimist. Oli tore kogemus midagi teistmoodi teha.
Vesse: Eelmisel aastal käisin esimest korda MPP-l. Aprilli lõpus käisime Raplamaa Noorkotkaste tiimiga Lätis Turlais Cup´il, kus oli ka üks 20 km matk.
Hans: 2025. aastal tegin esimest korda MPP läbi. Siis oli külmem ja mäletan hästi, et õhtul rajale minnes hakkas lörtsi sadama. Tundus, nagu oleksime ligi 40 km maha vantsinud.
Millised ootused teil seekordsele retkele olid?
Georg: Et matk oleks keeruline, pakuks väljakutset ja nõuaks pingutust.
Heili: Kõige suurem ootus oli, et meie tiimis oleks ühine koostöö, kuna ma ei olnud oma tiimikaaslaseid näinudki, siis nüüd on mul hea meel, et me saime omavahel hästi läbi ja tuli ka hea tulemus
Vesse: Lootsin, et saab vastutegevuse eest ära joosta, sest see oli eelmisel aastal põnev.
Hans: Püüdsin mitte väga ette mõelda, korraldajate soovitus kõigile enne starti oli ka, et nautige – see on põhiline.
Teie start oli Rapla turuplatsilt kell 22:30. Mis tundega rajale läksite?
Heili: Appi! Nüüd ongi minek!
Vesse: Tunne oli päris hea ja põnev. Pidime stardi ootealal kiiresti kõik endale ronimisrakmed kinnitama, sest esimene oli ronimisülesanne.
Georg: Tunne oli kindel, närvi ei olnud ning olin valmis ükskõik milliseks punktiks raja peal.
Hans: Tunded olid laes! Stardikohtunik oli ka üliaktiivne ja rääkis elavalt, mis tegema peab. Siis oligi minek! Tulede ja tossu taustal kõlas kõlaritest meie valitud “Mässajate laul” see: “Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja.. “. Andsime täie rauaga jaldagele valu ja jõudsime kiire jooksuga otse Coopi juures esimesse, ronimisülesandega punkti.
Te läbisite 20 tunni jooksul üle 30 km teekonna, jättes vahele ka ööune. Kas raskeks ei läinud?
Hans: Raskeks või? No mitte rõõmu tunda oleks olnud raske, ütleme nii. Ülivõimas kogemus. No öösel oli veidi külm, jah.
Vesse: Retk oli väsitav, aga põnev. Just see pikk öine kõndimine oli tegelikult äge.
Siis, kui jõudsime järgmisesse kontrollpunkti kiiresti ja pidime seal oma aega ootama, hakkas külm
Georg: Mõned punktid osutusid keeruliseks. Varasematel matkadel ei olnud ma sarnaste ülesannetega kokku puutunud.
Heili: 30 km kõndida oli katsumus, kuid see annab ka tugevust. Uneväsimust ei tulnud, sest ilmapoiss aitas meid sellega kaasa, et saime jahedates tingimustes mõtelda, et “Oi, kui külm on.” Kõige rohkem meeldis, kui läksime tiimiga luurele ja pidime vastase territooriumilt märkamatuks jäädes läbi liikuma. Vähem meeldis meditsiini osa, sest hiljem omavahel arutasime, et me ei teinud seda kõige paremini.
Kas miski üllatas või oli eriti tore?
Georg: Meeldiv oli looduses matkata ning koos tiimiga punktides olevaid ülesandeid täita.
Heili: Äpardusi ikka juhtub. Kui jooksime vastutegevuse eest, õnnestus mul “leida” üks tore kraavike, milles oli ka vesi ja “õnn” naeratas mulle ja seal sees ma olingi!
Vesse: Tore oligi see, et vastutegevuse tüübid ei saanud meie meeskonda ühtegi korda kätte ja nad ei saanud meilt elutalonge võtta!
Hans: Tore, et ma sain teist aastat koos oma väiksema vennaga seda rada läbida, vennaga on alati tore, ta on vapper sell.
Kirjeldage kontrollpunktide ülesandeid. Kuidas hakkama saite?
Heili: Täpsuslaskmise puhul pidi iga tiimi liige saama pihta purgile kolm korda ja edasi liikuma.
Vesse: Me pidime videost aru saama järgmise punkti koordinaadid. Rapla kiriku juures süütasime ka metsavendade mälestuseks kalmuküünlad.
Side-punktis saime Heiliga vana Rootsi telefoni tööle, Hans ja Georg läksid 50 m eemale teise otsa ja koos lahendasime tähekoodi.
Georg: Meile anti tühi granaat ning kaardil oli märgitud ala, kust pidime üles leidma telgi ja asetama granaadi selle sisse. Samast piirkonnast tuli leida ka numbritega kastid ning teha luuret, märkides üles vaenlaste arvu ja nende liikumisvahendid. Kogu tegevuse juures pidime arvestama ka vastutegevusega paksus metsas.
Vesse: Ühes kontrollpunktis oli halva pildi ja heliga video, mehe häält kuulates oli vaja saada informatsiooni, kus on halvad mehed. Tuli kaardile õigesti asetada läbipaistvad kiled, et leida kindel koht. Nuputasime seal, et mida nende kiledega teha ja veel pidime vaatama drooniga tehtud videot, kust pidime leidma sõidukite ja telkide arvu metsas ja leidma ka koordinaadid.
Hans: Jah, keerukas oligi saada aja peale aru infost, kus on vastased. Selleks tuli kiled kaardile õigesti asetada, et leida õige punkt. Me kõik püüdsime küll korraks aja maha võtta ja mõelda, aga sellest ei tulnud midagi välja. Lahkusime sealt kahjuks punktideta ja sammusime edasi.
Kas retkel nalja ka sai?
Georg: Kaugemalt jälgisime, kuidas teine tiim vastutegevusele jäi vahele.
Vesse: Ehhee, üks tiimikaaslane jäi peaaegu igas punktis magama.
Hans: Nojah, ma jäin mitme kontrollpunkti ootealas hetkeks tukkuma ja teised naersid, et kuidas ma nii kiiresti suvalises kohas magada oskan. Aga noh, aega tuleb kasutada efektiivselt.
Heili: Nalja pakkus varasemalt jagatud kraavi olukord.
Vesse: Õnneks oli siis juba lõpp lähedal, kui Heili kraavi kukkus ja varuriided olid kõigil staabis ootamas. See oli ka naljakas, et kui luurasime metsas, siis Hans ükskord hüüdis teisele tiimile jämeda häälega “seis!”, nagu oleks vastutegevus, ja siis nad panid ruttu jooksu!
Kuidas teil kontrollpunktide kohtunikega suhtlus sujus?
Georg: Suhtlus oli sujuv ja arusaadav. Eriti jäi meelde stardikohtunik, kes lubas meie tiimi nime “Sipelga 14” meelde jätta.
Heili: Kohtunikud olid toredad ja rõõmsameelsed.
Vesse: Mõnes kontrollpunktis tegime kõik super hästi, siis jäi see kohtunikule meelde ja ühes kaugemas punktis tundis kohtunik meid ära ja ütles rõõmsalt, et hea meel on meid taas näha!
Hans: Väga hästi! Kõik olid toredad, alati kiitsid meid edasi liikuma.
Millal väsimus esimest korda tunda andis? Kuidas sellega toime tulite?
Vesse: Siis, kui me olime terve öö kõndinud ja hakkas koitma, jäime punktis ootama oma korda. Magasin nii kaua, kui sain, ja lihtsalt kõndisime edasi.
Hans: Jah, hommikul, aga päevapoole olid juba uued ülesanded ja särtsakam samm.
Georg: Väsimust ei tekkinud mul rajal kordagi.
Heili: Esimene väsimus tuli varahommikul, kui meid sõidutati autokastis ja vahet ei olnud, kuidas keegi istus või lamas, me kõik magasime.
Kuidas te oma varustusekoti pakkimisega rahule jäid? Mida kõige rohkem vaja oli ?
Vesse: Väga hästi, kõik oli olemas, mida vaja.
Georg Pakkisin oma koti väga korralikult ning ei tundnud pettumust sisu üle.
Heili: Kohustusliku varustuse nimekirjas polnud termotekki, kuid hea, et selle kaasa võtsin. See aitas meid väga, kui ootealal külm hakkas, saime selle maa peale panna ja olime nagu kilud karbis, et soojem oleks.
Hans: Mul kulus neli paari puhtaid sokke näiteks. Aga vett oli mul palju (2 liitrit) kohustuslik on 1,5 l. Samas alati võib rohkem võtta – kunagi ei tea, palju vaja läheb. Kui on teadmata oludega matk, siis on varustuse läbimõtlemine hästi oluline.
Teise päeva hommikul kell 7 olite juba 24 tundi ärkvel ja tegevuses olnud (koos eilse koolipäevaga) ja umbes 10 tundi retkest oli veel ees. Mis tunded-mõtted olid?
Georg: Tunne oli hea ja väsimust polnud. Olin valmis ükskõik milleks.
Heili: Kui ma olen pidevas tegevuses, siis kella ju ei vaata ja ajataju kaob.
Vesse: Kui pikemaks ootama jäime, siis mul kippus küll uni peale.
Hans: Lihtsalt tegutsesime ja liikusime edasi.
Kuidas te varahommikul Põrgupõhja punkrisse jõudsite ja mis seal toimus?
Hans: Punkrisse viidi meid suurte kaitseväe autodega, umbes üks tund sõitu. Külm oli, aga sõidul saime veidi tukastada. Punkri juures oli lõke üles tehtud. Ilm oli vaikne, päike oli tõusnud. Kraaviveel oli jääkirme peal.
Vesse: Viis tiimi võeti korraga peale, kruusateedel lõi auto kasti ikka tolmu täis. Seal punkris tuligi kõige raskem ülesanne kaardi ja kiledega.
Georg: Pärast punkriülesande täitmist saime süüa putru. See oli suurem peatus enne teise päeva teekonna algust.
Teisel päeval olid teid rajal üllatamas ka vastutegevuse rollis kaitseliitlased.
Georg: Nägime jah kaugemal sõitvat vastutegevuse autot, kuulsime paugutamist.
Heili: Nendega kokkusattumine oli 50/50 juhus, kas jääd vahele või mitte. Meil õnnestus see osa väga hästi, nägime neid, kuid meie kasuks – kaugelt.
Hans: Ühes kohas nad passisid põõsa taga ja otsustasime minna üle põllu 45 kraadi teises suunas. Põllu keskele jõudes nägime, kui nad laskusid põlvedele ja ikka täiega kõmmutasid paukpadrunitega, mille peale meie siis jooksime lähimasse metsatukka.
Vesse: Elutalongid ja punktid jäid alles!
Mis tunne oli finišialasse jõudes, kui nägite seda mäge, millest oli vaja veel üles joosta enne lõpulabürinti?
Vesse: Nägime staadionil finišilippe ja lihtsalt läksime üle mäe.
Heili: Lõpp hakkas lähenema ja vaatasin seda mäge – “OMG” see mägi ka veel! Kui mägi sai ületatud, olin väga rõõmus, kuid samas väga väsinud. Tehtud sai!
Georg: Oleksin hea meelega tahtnud veel matkata, kuid rada sai otsa. Mäest panin ma sajaga üle, kandes enda ja oma tiimikaaslase kotti seljas.
Hans: Sööstsin lihtsalt selle poole ja mõtlesin, et kohe saab süüa ja kuskil pehme diivani peal pikutada.
Millised olid teie esimesed soovid pärast finišijoone ületamist?
Georg: Koju sauna minna.
Hans: Saun, jook, söök.
Heili: Saada selga puhtad riided.
Vesse: Kohe minna pessu ja korralikku sööki saada. Mõlemat kohe ka saime.
Kas õppisite või saite retke jooksul teada midagi uut?
Georg: Sain matkal mitmeid oskusi lihvida ja teada, milliseid teadmisi oleks veel vaja juurde õppida.
Heili: Sain lihvida laskmisoskust. Õppisin retke jooksul tundma oma tiimikaaslasi. Kuigi ma polnud nendega varem kohtunud, oli meil väga hea koostöö. Ei tasu kunagi karta, kui kellelgi teisel selline olukord ette tuleb, sest uusi tutvusi on alati tore saada.
Vesse: Mul õnnestus ka sihtimine paremini. Õppisin ka paremini kaarti lugema tiimikaaslaste abiga.
Hans: Laskmine, kaart ja meeskonna kapteni roll.
Mida te retke korraldusest arvate ja korraldajatele öelda soovite?
Georg: Kõik oli suurepärane!
Vesse: See oli tore. Lahedad ülesanded olid!
Heili: Jätkake samas vaimus! Mul on hea meel, et selliseid üritusi korraldatakse ja antakse noortele võimalus õppida ja tunda saada reaalset ellujäämiskogemust.
Hans: Aitäh Roland, aitäh Derek ja kogu korraldusmeeskond, et te seda traditsiooni hoiate.
Kui kutsutakse, kas teeksite järmisel aastal uuesti retke läbi?
Vesse: ikka!
Georg: Hea meelega tulen. Sooviksin veel sellistel matkadel oma sõpradega rajal olla. Heili: Kindlasti, 500%.
Hans: Jah, ikka!
Mida ütled nendele omavanustele noortele, kes ei ole ühelgi sellisel katsumustest tulvil matkal käinud?
Vesse: Kindlasti tuleb selline retk ette võtta. Seal Kivi-Vigalas oli teisel päeval ka väiksematele matkamäng
Georg: Soovitan igal Noorkotkal ja Kodutütrel MPP korra oma elus ära proovida.
Heili: Soovitan! Koguge uusi kogemusi, mida igapäevaselt ei saa – ssee annab sellise turvatunde eriolukordades, et mina hätta ei jää.
Hans: Tulge saage erinevaid kogemusi! Pärast ebamugavusi tuleb alati rõõm, et oled end ületanud!
Võistkond “Sipelga 14”, koosseisus Georg Mattias Kosenkranius (17a), Hans Mathias Metsallik (18a), Vesse Metsallik (14a), Heili Lehtmaa (16a), jõudsid retkel üldarvestuses tublile seitsmendale kohale. Raplamaa võistkondade arvestuses õnnestus koguda parimad punktid.
Kokku startis 2026. aasta MPP retkel 28 võistkonda.
Tänan Kohila Noorte Kotkaste ja Kodutütarde rühmajuhte Veronica ja Erik Kosenkraniust, kes mind retkele meie noorte esindajaks kutsusid. Suur aitäh korraldustiimile – Roland Luhaväli, Derek Erm, Tarmo Härma ja kõik teised toimekad tegijad, hea infovahetuse ja igakülgse toetuse eest! Tänu teie stradieelsele kutsele minna rajale lapsi toetama ja ergutama, on minulgi sügavam mõistmine Mini-Põrgupõhja retke katsumustest ja teadmine, kui oluline on neid oskusi meie noortele edasi anda.
Noored, te olete enesekindlad, vastupidavad ja abivalmid kaaslased teineteisele. Ja kui nutikad! Mul oli paras väljakutse oma kaardi järgi punkte leida ja teie järel “luurata”. Aitäh inspiratsiooni eest! Järgmiste kordadeni.
Riinu Rea