1. juunil jõudis Hageri rahvamajas publiku ette Harrastusteatri H.H.H uuslavastus „Armastuse aastapäev“, mille autor ja lavastaja on Tiina Keps.
Lavastusele annab erilise väärtuse asjaolu, et laval astuvad üles oma kogukonna inimesed. Näitlejad olid oma rollides veenvad ja ehedad, tuues publiku ette tegelased, kelles võis märgata nii iseennast, oma lähedasi kui ka tuttavaid kogukonnast.
Pärast etendust rääkis Tiina lavastuse sünnist, tegelastest ning sellest, kuidas harrastusteatris uued näidendid sünnivad. Tiina tunnistab, et kirjutab näidendeid suuresti praktilisest vajadusest.
„Harrastusteatrile on raske, kui mitte võimatu, sobivaid näidendeid leida. Ise kirjutades saan arvestada trupiliikmete eripäradega – tean, kellele saab anda pikemaid tekste ja kellele mitte,“ selgitab ta.
Lood ei sünni aga tellimise peale. Need kogunevad tasapisi mõtetest, tähelepanekutest ja tunnetest.
„Ootan ja mõtlen, mis mind parasjagu huvitab või häirib. Kui aeg hakkab otsa saama ja sügis läheneb, istun ühel hetkel laua taha ja hakkan peale,“ avab Tiina. Lavastuse „Armastuse aastapäev“ puhul põimuvad autori enda kogemused paljude teiste inimeste lugudega.
„Päris kindlasti on see lugu segu minu enda kogemustest ja ka paljudest teistelt kuuldud juhtumitest,“ ütleb Tiina. Ka tegelased ei ole kauged või väljamõeldud tüübid, vaid inimesed, keda kohtame oma igapäevaelus.
„Selle loo tegelased on vast tuttavad meile kõigile. Oleme mõnega neist kindlasti elus kokku puutunud. Nad kõik on meie hulgas iga päev ja mõned neist oleme me ise,“ selgitab naine.
Kas mõnes tegelases peitub ka autor ise?
„Jah, ka mina olen üks neist tegelastest, aga ma ei ütle, kes,“ vastab Keps naerdes. Kirjutamisel valmistavad talle kõige enam peamurdmist väiksemad rollid. „Kõige raskem on episoodiliste tegelastega, kellel on vähe teksti ja kes loo seisukohast suurt kaalu ei oma. Püüan neile kirjutada veidi naljakamat teksti, et ka neid rolle oleks tore mängida,“ räägib ta.
Proovide käigus muutuvad tegelased sageli veelgi elavamaks. Kuigi autoril on kirjutades oma nägemus olemas, sünnivad paljud huvitavad lahendused koostöös näitlejatega.
„Üks võimalus on mängida nii, nagu ma kirjutades ette kujutasin, aga olen aastatega õppinud, et näitlejad võivad pakkuda hoopis põnevamaid variante välja. Teinekord ka kogemata – ja kõike tasub katsetada,“ räägib Tiina.
Lavastusel on ka sõnum, mida autor teadlikult vaatajale ette ei ütle.
„Jah, see on olemas. Aga see võib olla igal inimesel erinev, sõltudes sellest, millises tegelases ennast ära tuntakse,“ leiab naine.
Esietenduse publik jättis lavastajale hea mulje.
„Esimese hooga tundus, et publik oli väga vaikne, aga loo edenedes oli kuulda ka reaktsioone ja see teeb alati mängimise julgemaks. Igatahes jäi mulje, et oldi looga kaasas kogu tüki jooksul. Ja alati on väga tore, kui aplaus annab aimu, et ikka meeldis!“ rõõmustab Tiina.
Mis saab edasi? Sellele küsimusele Tiina Keps veel vastust ei tea.
„Seda, millest tuleb järgmise hooaja näidend, ei oska ma küll öelda. Ilus pikk suvi on ees ja hakkan jälle ootama ja tunnetama. Loodan, et sügiseks on mingid mõtted võtnud kindlama suuna, kui on aeg laua taha istuda ja kirjutama hakata,“ lisab ta lõpetuseks.
Merle Beljäev
