Kohila vallas Angerja külas keerab tee ühel hetkel kõrvale. Sealt edasi muutub liikumine aeglasemaks – mitte ainult auto rataste all, vaid ka mõttes. Juba Koordi talu hoovi sissesõit annab tooni. Suur vaher ja haraline tamm seisavad väravavalvuritena. Nende all on tunne, et aeg ei liigu siin päris samas rütmis kui mujal. Kunagisest rehielamust kujunenud kodu ei püüa olla uus ega vana – ta on midagi vahepealset, kus ajastud on üksteisega rahu teinud.
Hoov ei ole lavastatud. Taamal liiguvad meriinolambad, kanad toimetavad omaette ja kolm berni alpi karjakoera võtavad tulija vastu pigem uudishimuga kui valvega. Kõik on loomulikult paigas – mitte sümmeetriliselt, vaid eluliselt.
Intervjuu teeme kasvuhoones. Klaasidele langes vihm, pehme ja järjekindel, ning noored tomatitaimed sirutusid ülespoole, justkui ei hooliks nad kevade heitlikkusest. Seal, keset seda vaikset kasvamist, räägime Koordi talu perenaise Piia Ermiga.
Elumuutev küsimus enesele
Tema lugu ei alga siit. Ta on sündinud Tallinnas, „täitsa igipõline kesklinna tüdruk“, nagu ta ise ütleb. Elu viis edasi Viimsisse, majja, kus olid kõik need märksõnad, mida peetakse korda läinud eluks: pere, töö, rutiin. Aga mõte sellest, mida ta ise tegelikult tahab, tuli alles hiljem – ootamatult, ühe küsimusega.
„Kui mu tütar lõpetas gümnaasiumi, küsis ta minult: ema, mida ma õppima peaksin minema? Ja ma pidin ausalt ütlema, et mina ei oska seda tema eest otsustada. Ütlesin talle, et õppimine iseenesest on alati hea mõte, aga elu ja saatus on need, mis lõpuks näitavad, kuhu keegi jõuab ja mis töö teda ootab. Et väga palju on juhustes kinni – õpi seda, mis sulle endale meeldib. Siis küsis ta vastu: aga mida sina täna õppima läheksid? Ja ma jäin mõtlema. Sain aru, et ma ei teagi. Kuni selle hetkeni oli mu elu kulgenud üsna ühtlases rütmis – lapsed, töö, kodu, kool, kõik oli justkui paigas, aga mul polnudki kunagi olnud aega päriselt mõelda, mida mina ise teha tahaksin või kelleks saada. See küsimus jäi mind kummitama. Ja mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda selgemaks sai, et ma tahan midagi luua, midagi oma kätega teha. Nii jõudsingi mõtteni minna õppima maastikuehitust. Nii läkski – tütar läks ülikooli Inglismaale ja mina läksin Räpinasse õppima,“ jagab Piia oma teekonda.
Räpinasse õppima minekust hakkasid asjad kuidagi ise hargnema. Ühel hetkel mängis saatus Piiale kätte võimaluse minna välispraktikale Inglismaale. „See oli minu jaoks täiesti uus maailm – sealne arhitektuur, aiakujundus, kogu see ruumiline mõtlemine. Ma armusin sellesse täielikult. Pärast kooli lõpetamist tuli sealt ka ettepanek – kas ma tahaksin tulla Inglismaale tööle peaaednikuks. See oli tegelikult üsna uskumatu, sest see kõik oli kuidagi juhuste jada. Ma olin küll mõtte kõva häälega välja öelnud, aga ma ei olnud teinud midagi konkreetset, et see päriselt teoks saaks. Nii ma sattusingi väga uhkesse kohta – eramõisa juurde, kus töötasin peaaednikuna,” räägib naine edasi.
Tõmme koju ja maa poole
“See oli suur kogemus, aga samas ka väga intensiivne. Olin seal umbes aasta. Ja siis tuli jälle see koht, kus pidin iseendaga aus olema. Sain aru, et kuigi töö oli huvitav ja keskkond inspireeriv, on mul ikkagi tugev tõmme koju,” nendib ta. Kui Piia tagasi tuli, tundus Viimsi maja korraga hoopis teistsugune – liiga suur, kuidagi mitte enam tema jaoks.
Siis tekkiski soov teistsuguse elu järele: väiksem maja, rohkem maad, rohkem võimalust ise luua ja teha. “Ma sain aru, et mul on vaja seda otsest kontakti maaga – seda tunnet, et teed midagi päriselt oma kätega. Selle koha leidmine ei tulnud kiiresti. Läks mitu aastat, enne kui ma siia sattusin. Aga kui ma lõpuks Koordi talu nägin, oli selles äratundmine, kuigi see oli siis veel üsna räämas ja unarusse jäänud. Aga puud, needsamad suured puud hoovis, olid piisavad, et otsus langeks,“ meenutab Piia.
„Mu perekond oli esimene aasta minu pärast väga mures,“ jagab ta. Aga just sealt hakkas elu uuesti kasvama. Kõigepealt sai maja elamiskõlblikuks. Siis kasvuhoone – vana karkass, mille sees varasemalt kasvas umbrohi, sai uue alguse. Sealt edasi tuli aed, kuid mitte selline, nagu tavaliselt nähakse: iluaed ees ja tarbeaed kusagil taga peidus. Piia jaoks ei ole selline jaotus mõistlik.
Ta räägib aiast kui tervikust. Köögiviljad, lilled, putukad – kõik koos. Mitte ainult ilu pärast, vaid tasakaalu pärast. Selline aed ei ole ainult vaatamiseks, vaid ka päriselt kasutamiseks ja kogemiseks.
Üks samm viis järgmiseni
Loomad tulid alguses peaaegu juhuslikult. Kümme kana ja kuut – nii see algas. Aga juhus ei jäänud juhuseks. Ta läks õppima linnukasvatust, siis lambakasvatust, ja praegu täiendab end loomaarsti abilisena.
Ei, see ei ole hobi, vaid järjepidev otsus võtta vastutus. Meriinolambad annavad villa, mida ta kasutab mullaparanduseks. Midagi ei lähe raisku – allapanu läheb peenardesse, vill aitab hoida niiskust ja toita maad.
Kasvuhoones kasvavad tomatid, paprikad, tšillid. Taimed, mida ta pakub, on saanud oma püsikliendid. Mitte reklaami kaudu, vaid suusõnaliselt – üks soovitab teisele. Piia ei püüa sellest teha suurt äri. „Mulle meeldib see, et mu tööl on mõte. Kui ma töötasin linnas kontoritööl, siis tundus, et see töö ei saa kunagi otsa – iga päev oli justkui uus ring samu asju, aga mitte miski ei saanud päriselt valmis. Mingil hetkel kadus ka motivatsioon, sest ma ei saanud enam aru, mille nimel ma seda teen. Ma olen aru saanud, et mulle sobib palju rohkem projektipõhine lähenemine – et mul on mingi mõte või idee, ma teen selle lõpuni ära ja siis saan edasi liikuda järgmise juurde,“ avab ta.
Külaelu väikestes hetkedes
Koordi talus sünnivad ka väikesed kogukondlikud hetked. Avaras kasvuhoones punutakse naabruskonnaga advendipärgi, tehakse lambarasvast küünlaid, vahel toimuvad kodukontserdid. Mitte suurelt, vaid nii palju, kui ruum ja inimesed lubavad.
Kogukonda sulandumine ei tulnud kohe. Alguses oli vaikus, distants, ettevaatlikkus – nii tema kui ka teiste poolt. Aga aastatega on tekkinud usaldus, väikesed traditsioonid, ühised tegemised.
Võib-olla ongi selle loo keskmes mitte muutus ise, vaid viis, kuidas see on toimunud.
Kasvuhoones, kus vihm tasase rütmiga katusele langeb ja noored tomatitaimed valguse poole sirutuvad, on lihtne mõista, miks Piia Erm siia jäi. Mitte sellepärast, et see oleks olnud lihtsam tee, vaid sellepärast, et see oli tema oma.
Merle Beljäev