Kohilas on rahvatantsul oma kindel aeg ja koht. Nädalast nädalasse tullakse kokku, tehakse proovi ja minnakse jälle oma tegemiste juurde tagasi. Aga kuskil selle kõige sees on midagi, mis jääb. Midagi, mis toob inimesed igal nädalal uuesti kokku. Ulvi Mägi teab seda tunnet hästi. Ta on rahvatantsuga seotud olnud üle 45 aasta – esmalt tantsijana, hiljem juhendajana.
Vestleme Ulviga päev enne Rõõmutaldade 25. juubelipidu. Mõtted on korraga nii minevikus kui selles, mis peagi juhtuma hakkab. „Eks natuke on ärevus ka sees,” ütleb Ulvi. „Aga samas on nii hea tunne – kõik need aastad tulevad korraga meelde.”
Kui küsida, mis teda nii kaua rahvatantsu juures hoidnud on, ei hakka ta pikka seletust otsima. „No ma arvan, et ikkagi see armastus tantsu vastu,” ütleb Ulvi. „See ongi niimoodi kandnud.”
Tema enda tantsutee algas juba lapsena Loksal. Kohilasse tuli ta neljandas klassis, kui pere siia kolis. Ema tuli Kohila kooli kehalise kasvatuse õpetajaks. Tantsurühm oli siis juba täis ja Ulvi sattus hoopis koorilauljate hulka. Aga sellestki tuli omamoodi saatuslik hetk. „Siis oli veel selline võimalus, et lauljad said tantsupidu näha. Lauljad viidigi Kalevi staadionile. Ju seal oli peaproov või mingi läbimäng,” meenutab ta. „Ja vot siis, kui ma seda kõike nägin, siis ma mõtlesin, et vot see on see, kus ma tahaksin olla.”
Kui telekas tuli kinni panna
Juhendamise juurde jõudis Ulvi teistmoodi. Aasta oli 1990, esimene laps oli kahenädalane ja samal ajal toimus tantsupidu. Teistel pereliikmetel olid piletid pidusse olemas, tema jäi koju. „Vaatasin ülekannet televiisorist,” räägib Ulvi. „Ja siis ma panin televiisori kinni vahepeal, sest mul lihtsalt oli nii kurb meel, et ise osaline ei saa olla.”
Praegu võtab ema nädalase lapsega kaasa ja läheb, aga siis olid teised ajad. Marlimähkmed, teistsugune elu ja väikese beebiga ei mindud niisama kuhugi.
„Mul oli nii kahju, sest kui sa kogu aeg oled olnud ja sa tead, kui äge see kõik on, siis käis niisugune plõks läbi,” ütleb ta. „Selleks, et ma saaksin kõikidele tantsupidudele, pean ma ise midagi tegema.”
Sama aasta sügisel hakkaski ta koolis tantsurühma juhendama. Ulvi ütleb, et palju oli tal kaasa võtta oma õpetajalt Mare Sarapuult. Mare Sarapuu sai tänavu Raplamaa kultuurisamba tunnustuse ja see teeb Ulvile suurt rõõmu. „Me oleme väga-väga õnnelikud ja tänulikud, et teda märgati. See teeb südame soojaks. Ta on seda väärt ka, tõsiselt on,” lausub Ulvi kindlalt.
Kuidas Rõõmutallad sündisid
Rõõmutaldade algus oli üsna loomulik. Kohila rahvatantsuelu ei alanud tühjalt kohalt. Enne olid segarühma tantsijad, nende lapsed, kooli seltskonnatantsutunnid ja noored, kellel jäi pärast tundi tantsimisest väheks.
„Rõõmutaldade tantsurühm on välja kasvanud Kohila segarühma tantsijate lastest,” ütleb Ulvi. „Järgmine põlvkond.” Koolis oli seltskonnatants õppeprogrammis. Ulvi andis neid tunde, need olid koolipäeva lõpus ja noori oli palju. „Kui tund läbi sai, siis nemad ikka tahtsid veel tantsida,” meenutab ta. „Ma küsisin, et kas teile tõesti tantsimine nii meeldib. Ja siis, et kas te rahvatantsu ei ole mõelnud tantsida? Väga tore, muidugi!”
Järgmisel õppeaastal rühm loodigi. Ja sealt peale ei ole ühtegi aastat vahele jäänud. Isegi siis, kui esimesed noored gümnaasiumi lõpetasid ja ülikooli läksid, ei kadunud rühm ära. „Neli aastat käisime pühapäeva hommikuti kell kümme proovis,” ütleb Ulvi. No kui tantsijad tahavad, siis tuleb juhendajal ka tulla.
Vannitoa vaibast vimpel
Rõõmutaldade nimi tuli siis, kui rühm hakkas minema oma esimesele noorte tantsupeole. Rühm oli loodud 2000. aasta sügisel, esimene tantsupidu tuli 2002. Kõigil olid nimed, tuli endale ka leida. „Seltskond oli niisugune äge, noored, head lõuapoolikud,” naerab Ulvi. „Üks poiss, Raimo Roodi, pakkus, et võiks olla Rõõmutallad. Väga hea nimi. Nii ta tuli.”
Rongkäiguks oli vaja ka silti. Tehti kangas, aga midagi jäi puudu. Siis jäi Ulvile poes silma vannitoavaip – kaks jalajälge „Ostsime need ja õmblesime riide külge,” räägib ta. „See päris vimpel on mul alles ka.”
Sellest Rõõmutaldade nimest on hiljem kasvanud edasi teisedki rõõmuga seotud nimed: Rõõmupäkad, Rõõmulised, Rõõmuksed. Eks kui üks nimi hakkab elama, siis ta kasvatabki endale sabad taha.
Oma pere tunne
Kui küsida, mis inimesi nii kaua rühmas hoiab, jääb Ulvi hetkeks mõtlema. Ta ütleb, et seda peaks ehk tantsijate endi käest küsima. Aga üht ta teab. „Ma arvan, et see ühtne rühmavaim. Koostegemise rõõm,” ütleb ta. Mõni läheb vahepeal ära, mõnel tuleb tervis vahele, mõnel elu. Aga mõni tuleb tagasi ka. Aastatega on koos peetud sünnipäevi, käidud reisidel, käidud üksteisel külas. „Sa kasvad kokku. See ongi nagu sinu pere.”
See on vist üks rahvatantsu suur saladus. Kui proovid on kord nädalas, siis see ei ole ainult kord nädalas. See on kogu see muu elu, mis sinna ümber koguneb.
Hobi või töö?
Ulvi juhendab, korraldab, otsib muusikat, käib seminaridel, valmistub pidudeks ja ülevaatusteks. See kõlab nagu töö. Samas ütleb ta, et rahvatants on tema jaoks ikka hobi ka.
„Kui ma olen juhendaja, siis ta on nagu töö. Aga samas ma ikkagi nimetan teda hobiks, sest selleks, et seda tööd teha, peab sul olema kõrval mingi teine töö,” ütleb ta.
Aastaid oli tantsuõpetaja töö tasu pigem sümboolne. Nüüd on olukord Ulvi sõnul paremaks läinud, ka tänu riiklikule juhendajatoetusele. Aga sellelgi on oma pool.
„Sul peab olema tantsuõpetaja kutse ja sa pead oma taset hoidma või kaitsma,” räägib ta. Ulvil endal on seitsmes kutsetase. „Öeldakse, et see on ikka väga kõrge.” Ta ei ütle seda uhkeldades. Pigem nii, et see töö nõuab pidevat õppimist. Rahvatants ei ole ainult see, et paned muusika käima ja kõik liiguvad.
Juured, mida ei tohi ära unustada
Ulvi jaoks on tähtis, et rahvatants ei kaotaks oma alust. „Minu jaoks on oluline, et me oleme juurte juures,” ütleb ta. „Kui me mõtleme, kust rahvatants on tulnud, siis see on see, kust tegelikult kõik on alguse saanud.” Ta toob näiteks labajalavalsi.
„See on meie Eesti ainuke oma tantsusamm. Seda kuskil teised ei kasuta. Kui meie seda ei hoia ja edasi ei vii, siis kes veel?” Samas ei tähenda juurte hoidmine seda, et kõik peab igavesti samamoodi jääma. Ulvi on teinud ka kantrit, naistega võimlemispidudel käinud, teisi vorme kasutanud. „Selleks, et tantsida ilusasti, peab olema hea kehakool ja seda toetab võimlemine,” ütleb ta.
Talle meeldib, et on häid tantsuloojaid, kes kasutavad rahvatantsusamme ja loovad nende peale uusi lavatantse. „Rahvas peaks nägema, kuidas see kõik on edasi arenenud,” ütleb Ulvi. „Aga me peame hoidma seda, mis oli kunagi. Me ei tohi seda ära unustada.”
Prooviruumis silm peal
Kui Ulvi proovis või esinemisel oma rühma vaatab, ei loe ta ühe inimese samme. „Ma ei vaatagi konkreetselt rühma, vaid vaatan natuke rühmast üle,” ütleb ta. „Ma näen, kas nad kõik ühtlaselt liiguvad.” See tuleb kogemusega. Kui keegi eksib, ei pruugi vaataja seda nähagi. Tantsija ise teab muidugi kohe. „Me kõik oleme inimesed ja me kõik eksime,” ütleb Ulvi. „Aga me ei lähe ju kunagi tantsima mõttega, et mina täna platsil ajan segamini. Mõnikord kaob mõte korraks ära, mõnikord ei jõua keha õigesse kohta, mõnikord juhtub lihtsalt midagi. Oluline on, et paanikat ei tuleks,” räägib ta.
„Kui sina tantsijana tead, et eksisid, siis üldpildis ei pruugi see üldse välja paista,” ütleb ta. Ühes proovis nägi ta ära tagumise rea eksimuse. Pärast imestati, et kuidas ta küll kohe märkas. „Kui sa oled seda tööd kogu aeg teinud ja tead, kuidas peab olema, siis silm harjub,” ütleb Ulvi.
Kui silm läheb märjaks
Rõõmutaldade juubelipeo eel tehti intensiivselt proove. Üks tants puudutas Ulvit eriti. Selle nimi on „Ristitantsija”.
„Seal teeb tantsija kummarduse kõigepealt Kalevi staadionile, mis on olnud kogu aeg tantsijate kants,” räägib Ulvi. „Ja siis kummardus iseendale ja kogu rühmale.” Proovis läks juba silm märjaks. „Siis mõtlesin, et mis siis laupäeval veel saab,” ütleb ta.
Juubelipeo kavale ei tahtnud Ulvi teha tavalist ülesehitust, kus üks rühm tuleb, tantsib ära ja siis öeldakse järgmine nimi. Tema jaoks peab pidu rääkima lugu. „Mulle on oluline, et me räägime mingit lugu. Et ei oleks lihtsalt, et nüüd esineb see ja tants on see,” ütleb ta. Nii sündis ka juubelipeo mõte: „See üks asi – rahvatants”.
Selle loo aitab tervikuks siduda tekst. Aastaid on Ulvi kõrval olnud Anneliis Kõiv, kelle kirjutatud vahetekstid annavad peole sisu ja suuna. „Kui mina panen kaks-kolm märksõna, et millest see pidu võiks rääkida, siis Anneliis teeb sellest loo,” ütleb Ulvi. „Ma mõtlen alati, et kust tal need mõtted tulevad – aga kuidagi ta paneb selle kõik nii hästi kokku.”
„See ongi meie,” ütleb Ulvi. „See, mis meid seob. See, mis toob meie juured välja. Kuidas me oleme siin Kohilas seda tantsuseemet ja tantsupõldu kasvatanud.
140 inimest ja 27 tantsunumbrit
Juubelipeol on lavale ja põrandale tulemas suur hulk rahvast. „Oma seltsirahvast on 120, pluss lätlasi 20, nii et 140 inimest,” ütleb Ulvi. Kavas on 27 tantsunumbrit. Keegi vangutas pead, et kas inimesed jaksavad vaadata. Ulvi pani kava ajaliselt kokku ja sai umbes tund ja kakskümmend viis minutit, vahepealsete liikumistega poolteist tundi.
„See ei ole üldse pikk,” ütleb ta. Ta ei tahtnud teha nii, et mõni rühm saab ainult ühe tantsu. „Kui me iga nädal teeme trenni ja harjutame selle nimel, siis öelda, et tantsi palun üks tants… minul juhendajana ei ole seda südant.”
Seekord kasutati palju nii lava kui põrandat. Mõned rühmad tantsisid koos, et kõik saaksid osaleda. See ongi suurte pidude kunst – mitte ainult rühmi näidata, vaid nad ühte pilti panna.
Kapa männik ja oma labajalg
Kohal on Ulvi jaoks tantsus tähtis roll. Rõõmutaldudel on tants „Männituka labajalg” ja see kõlab Kohilas üsna loomulikult. „Meie jaoks on märgiline koht Kapa männik,” ütleb Ulvi. „Me olemegi siin mändide all ja tantsime oma Eesti labajalga.”
See lause võtab palju kokku. Rahvatants ei pea olema kuskil kaugel, suurel platsil ja ainult kord viie aasta jooksul. Ta on ka oma koolisaalis, oma männikus, oma inimestega.
Sõbrad Lätist ja tantsuõppimine üle piiri
Rõõmutaldade 25 aasta sisse on mahtunud palju sõpru. Ühed neist on lätlased, kelle rühm on Ulvi sõnul täpselt sama vana kui Rõõmutallad. „Nemad kutsuvad meid sinna ja meie neid siia,” räägib Ulvi. „Nad on meile väga suured sõbrad.”
Kui olid Hageri kihelkonnapäevad, käisid nad Kohilas. Õpiti üksteise tantse ja oldi koos. „Niisugused ägedad tegelased,” ütleb Ulvi.
Seda ta rahvatantsu juures hindabki: sa näed, et Eestimaa peal ja ka piiri taga on teisi samasuguseid rühmi. See annab jõudu enda tegemistesse juurde.
Juhtub ka
Kui nii palju aastaid esinetakse, siis juhtub igasuguseid asju.
Ükskord pidi Ulvi ise tantsima, sest tantsija oli pikalt haige olnud ja ei jõudnud. Proov läks ideaalselt. Esinemisel tantsiti tantsu „Päikesele”. Ja korraga tõstis Ulvi käed üles kohas, kus seda ei pidanud tegema.
„Kust see tuli, miks see tuli?” naerab ta tagantjärele. „Pärast naised ütlesid ka, et mis see oli. Mõni naeris, et noh, see oligi nagu päikesekiir pilve tagant.”
Kõige uhkem kukkumislugu juhtus aga Bulgaarias Ahero festivalil. Lava oli katkine, roheline kate peale tõmmatud. Tantsiti „Külavalssi”.
„Minu kannad vajusid auku ja ma ei saanud enam kätest kinni ja kukkusingi selili maha,” räägib Ulvi. „Nii nagu ma kukkusin, nii plauhti olin püsti. Ma haiget ei saanud ja tantsisin lõpuni.” Pärast oli aplaus tormiline ja kohalik mees tuli uurima, kas kõik on ikka korras. „Mul lihtsalt ei olnud enam põrandat jalge all,” võtab Ulvi asja kokku.
Meeste tantsupeo lugudest meenub aga Hiiumaa tuulehaug. „Mul tantsisid kaks Hiiumaa meest ja juunikuu alguses oli tuulehaugi aeg. Võtsid endale Hiiumaalt tuulehaugi kaasa,” räägib Ulvi. „Aga see lõhn! Kõik ajasid seda lõhna taga ja nemad sõid klassis oma tuulehaugi.” Maitse olla hea, aga lõhn tugev.
„Täpselt niisugune tunne, nagu keegi oleks nurka teinud,” naerab Ulvi. „Ja siiamaani, kui meeste tantsupidu tuleb, kõik hakkavad rääkima: mäletate, kuivatatud kala.”
Kui peole ei saa
Rahvatantsu juurde käib ka tantsupeole pääsemise pinge. Ulvi ütleb otse, et see on päris õudne tunne, kui ei saa.
Kohila naistega on olnud väga häid tulemusi. Ühel korral said nad 61 punkti, kui kõrgeim tulemus oli 65 ja peole pääses ka palju väiksema punktisummaga.
„Siis sa mõtled, et oled tegelikult täiesti seal üleval,” ütleb Ulvi. „Aga nad tantsisid ikka kuramuse hästi ka.” Kõik ei mahu peole. See on juhendajale raske. Ulvi meenutab korda, mil ta oli täiesti kindel, et Kohila naised saavad peole, aga ei saanud. „Ma nutsin. Lihtsalt nutsin,” ütleb ta.
Ja siis ütlesid naised talle lause, mis jäi meelde.
„Ulvi, ära nuta, ega me sellepärast laiali ei lähe.” See on tantsurühma tugevus. Tantsupidu on suur asi, aga rühm ei kao ühe otsusega ära. Juhendaja jaoks jääb küsimus ikka närima. „Kas mul jäi midagi tegemata? Mis asi see oli, miks me ei saanud?” räägib Ulvi. „See muudkui närib.”
Jaksab veel
Ulvi ei juhenda ainult Kohilas. Ta käib ka Saue vallas, Riisiperes ja Sauel. Riisipere rühmaga sai sügisel viis aastat täis, nüüd jookseb kuues hooaeg. Saue Simmajate naistega on ta koos olnud 2009. aastast.
Kui küsida, kas jaksab veel, tuleb vastus läbi inimeste.
„Kui sul on tore seltskond ja nad on sellele tundele ennast lahti teinud, siis sa pead selle kõik vastu võtma ja ongi tore,” ütleb ta.
Mõnikord tuleb elu vahele ja trenni ei jõua. Siis öeldakse talle: pole hullu, teeme ise või saame järgmine kord kokku. „Nad on väga arusaajad ja toetavad,” ütleb Ulvi. See kehtib laiemalt ka Kohila kohta.
Tänu tantsijale, vallale ja koolile
Ulvi tahab rääkida ka toetajatest. Sest üks juhendaja ei tee üksi rühma.
„Kõik ütlevad, et juhendajad, aitäh, et te olete,” ütleb ta. „Aga kui minul ei tule see tantsija, kes laseb minul olla juhendaja ja ennast õpetada, siis minul ei ole mitte midagi teha. See peab tulema siit.” Ta paneb käe südame poole.
Kogukonna toetus on tema jaoks oluline. Kui vald ja kohalikud inimesed näevad rahvatantsus väärtust, annab see kindlama tunde. „See on väga südantsoojendav. Sa tead, et sa ei ole üksi,” ütleb ta. Ta tänab vallapoolset tuge, Salutaguse Pärmitehast ja Kohila Gümnaasiumi.
„Meie kodu ongi ju siin. Meil ei ole kuskile mujale trenni minna,” ütleb Ulvi kooli kohta. „Nad jagavad lahkesti oma kodu ja me saame öelda, et see on meie kodu ka.”
Rahvamaja võiks Kohilas tema meelest olla küll. Praegu tuleb koolisaali jagada kooli enda üritustega. Kui on kevadkontserdid, emadepäevad, seltskonnatantsupeod või lõpupeod, tuleb prooviaegu sättida.
„Samas me oleme tänulikud, et me saame,” ütleb Ulvi. Kui vaja, tehakse proovi auditooriumi ees, õues või algklasside maja nurgas. Saab hakkama. Aga päris oma ruum oleks ikka päris oma ruum.
Need aastad on läinud kiiresti
Kas 25 aastat tundub pikk? Ulvi ütleb, et läks kiiresti.
„Minu meelest need aastad lähevad üldse nii kiiresti,” ütleb ta. „Ma arvan, et sellepärast, et kogu aeg on nii palju erinevaid asju tegemisel. Kogu aeg on sul millegi nimel tööd teha.”
Ülevaatused, tantsupeod, kontserdid, reisid, sünnipäevad. Alustad hooaega ja juba on jälle pidu käes.
Aga nende aastate sisse on jäänud ka sõprused. „Läbi selle 25 aasta on nii palju sõpru tekkinud,” ütleb Ulvi.
Tantsuseeme on kasvama läinud
Kui Ulvi räägib Kohila rahvatantsust, siis räägib ta nagu aiast. On seeme, on põld, tuleb kasta, päikest peab ka olema. Alguses oli üks rühm, siis tuli teine, siis kolmas. „Ju me siis oleme hästi kastnud ja päikesel lasknud paista,” ütleb ta.
See on Ulvi lause ja selle võibki lõppu jätta. Sest Rõõmutaldade 25 aastat on kindel tõend, et kui inimesed tahavad kokku tulla, kui juhendajal on jaksu ja kogukond hoiab, siis hakkabki tantsuseeme kasvama. Samm sammu haaval, proov proovilt. Aga ikka rõõmuga.
Merle Beljäev