Sutlema mõisa õuel kasvab nüüd noor pihlakas. See istutati 30. mail Virve Õunapuu mälestuseks. Päeval, mil sõbrad, pere ja kodukandi inimesed tulid kokku, et meenutada naist, kelle nimi on Raplamaa kultuuriloos paljudele tuttav.
Virve oleks tänavu 27. mail saanud 70-aastaseks. Need, kes teda tundsid, teavad, et ta ei olnud inimene, kes oleks tahtnud ise tähelepanu keskpunktis olla. Küll aga oskas ta inimesi kokku kutsuda. Leida põhjuse, miks kohtuda. Et nautida kultuuri, koos midagi teha, rääkida kodukoha lugusid või lihtsalt ühes ruumis olla. Just sellised olid ka kevadõhtud Sutlema mõisas, mida Virve aastate jooksul korraldas.
Nüüd tulid inimesed siia, Sutlema mõisa, tema pärast. Mälestusi oli palju. Juttu jätkus nii Hageri muuseumist, koduloo uurimisest kui ka nendest lugematutest ettevõtmistest, mille taga Virve aastate jooksul seisis. Iga paiga loo taga seisavad inimesed. Virve teadis neid lugusid ja oskas neid ka teistele edasi rääkida.
Pihlakas on meie rahvapärimuses juba ammusest ajast tuntud kui maagiline ja kaitsev püha puu. Aastate pärast on ta palju suurem kui täna, ajab juuri sügavamale ning pakub varju ja kaitset. Samamoodi ajavad juuri ja kanduvad edasi lood, mida Virve aitas talletada.
Õhtu jätkus luulega Heli Meti esituses ning mõisasaal täitus kevadiselt kerge meeleoluga. Pärast seda kanti ette Margit Haabsaare kirjutatud näidend „Uus elu, uued hääled“ Tallinna Uus Saksa Teater esituses. Usume, et see väike kokkusaamine oleks meeldinud ka Virvele.
Merle Beljäev
