Hageri alevikus elav vitraažikunstnik Tarvo Aro Mett on inimene, kelle jaoks looming on eluviis. Juba üle kolme aastakümne on ta tegelenud joonistamise, maalimise ja klaasikunstiga ning loonud vitraaže nii kodudesse kui avalikku ruumi. Tema loomingut on näha Eestis, Soomes, Rootsis ja Lätis ning näitused on saatnud teda aastast aastasse.
Hageri alevikus on Tarvo elanud alates 1990. aastate keskpaigast. Kuigi tema juured ulatuvad Raplasse ja Võrumaale, peab ta just Hagerit oma koduks. Selle põhjuseks pole mitte niivõrd mugav asukoht, vaid midagi sügavamalt sõnastatavat.
„Energeetiliselt on see hea koht elada,” ütleb ta. „Siin on mingi vana tunnetus. Muinasasula, kultuskivid, kirik. Kõik see kokku loob erilise õhkkonna,” leiab Tarvo.
Haiglavoodist kunstini
Tõsisemalt jõudis kunst Tarvo ellu ootamatult. Kunagise silmapõletiku tõttu haiglas viibides tõi pruut talle paberi ja pliiatsi. Ajaviiteks alanud joonistamine kujunes peagi palju suuremaks.
„Hakkasin seal joonistama ja sealt sai kõik uuesti alguse,” meenutab ta.
Kooliajal oli kunstihuvi küll olemas olnud, kuid elu viis noormehe teistesse suundadesse. Hiljem viisid joonistamine ja maalimine ta Rapla kunstiseltsi ning maalikooli.
Vitraažikunstini jõudis ta tänu Rapla kunstiseltsi kursusele, kus õpetati Tiffany tehnikat.
„Ma ütlen selle kohta ise naljaga pooleks, et panen tina,” muigab ta. „See haigus jäi külge ja enam lahti ei saa,” räägib mees.
Klaas, mis hakkab elama
Tarvo sõnul peitub klaasi võlu selle ettearvamatuses. Materjal sunnib kunstnikku kaasa mõtlema ja looma.
„Võtad klaasitüki kätte, vaatad selle kuju ja äkki tekib mõte. Hakkad sobitama ning lõpuks sünnib töö,” kirjeldab ta oma loomingulist protsessi.
Inspiratsiooni leiab ta nii loodusest, mustritest kui ka lihtsalt juhuslikest mõtetest, mis hommikul ärgates pähe tulevad.
Tema loomingus on valminud vitraažaknad, lambid ja kunstiteosed. Mõned neist on jõudnud ka välismaale. Üheks keerulisemaks tööks peab ta Tallinnas Sauna tänaval valminud suurt vitraažakent, mille paigaldamine metallraami osutus tõeliseks väljakutseks.
Praegu on Rapla raamatukogu lugemissaalis eksponeeritud tema näitus, mille keskmes on „päikeseloomad” – värvikad ja mängulised klaasiteosed. Päikesevalgus ongi tema tööde loomulik kaaslane. Pole juhus, et üks varasemaid näitusi kandis nime „Päikesepüüdjad”.
Hageri alevik, mis muutub vaikselt
Kuigi Tarvo Mett ei pea end kohaliku elu krooniku rolli kandjaks, on ta märganud, kuidas Hageri on aastatega muutunud. Kunagised tühjad majad on leidnud omanikud, uued elanikud on asunud ehitama ja korrastama.
„Kõik need kohad, mis kunagi tühjana seisid, on nüüd juba kasutuses,” märgib ta. Samas tunneb ta mõnikord nostalgiat kadunud maastike pärast – põllud on metsastunud ning vaated kirikule pole enam need, mis aastakümneid tagasi.
Eriti kurvastab teda kunagine Hageri veski, mida ta teab vaid vanadelt fotodelt.
„See oli uhke asi. Kahju, et see õhku lasti,” ütleb ta.
Salapärane öö Hageri kohal
Üks eredamaid mälestusi, mida Tarvo Mett Hageriga seostab, pärineb 1994. aastast. Ühel ööl ärkas ta ootamatult ning nägi taevas kummalist vaatepilti.
Tema sõnul liikusid üle taeva kaks väiksemat objekti ja üks suurem, mida ta kirjeldab kui „saatelaevu” ja „suurt laeva”. Nähtus kestis vaid lühikest aega, kuid jättis sügava mulje. Hiljem kuulis ta, et midagi sarnast oli märganud ka üks kohalik vanem naine.
„Ma ainult joonistasin selle üles,” meenutab ta.
Salapärane öine vaatepilt muutus tema jaoks loominguliseks impulsiks, mis avas taas ukse kujutlusvõimele ja visuaalsele eneseväljendusele.
Aeg kaob töölaua taga
Kuigi vitraažikunst on Tarvo elatusallikas, ei näe ta seda tööna.
„Kui ma jootekolvi sisse lülitan, siis on see nagu ajamasin. Aeg lihtsalt kaob ära,” ütleb ta.
Mõnikord märkab ta alles õhtul, et terve päev on möödunud märkamatult klaasi ja valguse keskel.
Kuigi ta on lisanud oma ellu harrastusteatri ning muid tegemisi, ei näe ta põhjust loomingust loobuda.
„Ei saa. Kus ma selle jätan siis?” küsib ta naerdes.
Hageri aleviku serval asuvas ateljees sünnivad seega endiselt värvilised klaasitööd, mis püüavad kinni päikesevalgust ja võib-olla ka killukese sellest salapärasest energiast, mida Tarvo Mett oma kodupaigas tunneb.
Merle Beljäev