Kohilas tähistati väärikat sünnipäeva. 17. aprillil sai 102-aastaseks Benita Tuur – naine, kelle elu sisse on mahtunud terve sajand Eesti ajalugu. Benita ei tee oma vanusest numbrit. Pigem kõlab tema toonis harjumuspärane leppimine sellega, mis on. Päevad kulgevad omas rütmis, vaikselt, aga mitte tühjalt. „Ma ei nurise oma tervise üle. Ma olen oma eluga väga rahul,“ ütleb ta. Ei mingit erilist rõhutamist auväärse ea kohta. Pigem selline rahulik tõdemus, nagu räägiks ilmast.
„Ma istun akna all ja vaatan, mis väljas sünnib – autod sõidavad, inimesed liiguvad, aga ega ma kedagi enam tunne“ räägib naine. Akna taga olev vaade ei ole tema jaoks ainult tänane päev. Seal on ka minevik. Koht, kuhu nüüd jääb raamatukogu parkla, oli omal ajal paberivabriku direktori kartulimaa. Paigad, mis nooremale inimesele ei ütle enam midagi, on tema mälus hoopis teistsugused. Näiteks seal, kus praegu on kortermajad ja gümnaasium, olid kunagi põllud ja metsad.
Elu murdepunktid ilmnevad sageli väikestes, kuid tähenduslikes muutustes. Benita jaoks oli üheks selliseks hetkeks kolimine uude korterisse – see tähistas üleminekut tagasihoidlikust, kaevuveega varustatud elukorraldusest Posti tänaval kaasaegsemasse mugavusse. „Ma unistasin alati, et saaks ometi ükskord soojast vannist otse voodisse minna,“ meenutab ta. Kui see viimaks võimalikuks sai, võttis Benita sellest rõõmust viimast. „Käisin kohe igal õhtu vannis,“ ütleb ta muiates.
Ka nüüd, 102-aastaselt, ei möödu päevad niisama istudes, ehkki liikumist on vähem ja tempo rahulikum. Toimetusi jagub. „Ma teen suppi ja keedan hommikuti putru, suppi teen kohe mitmeks päevaks ette,“ räägib ta. Lisaks on tal seltsiks ristsõnad, pusled, raadio ja televiisor. „Mul on tegemist küll.“
Ta ei räägi vanadusest kui puudusest, vaid kui eluetapist, millel on omad piirid ja omad rõõmud. Ka üksindusest ei tee ta suurt teemat, kuigi kõrges eas on see paratamatult paljude inimeste elu osa. Enamus eakaaslasi on ju ammu lahkunud. „Mul ei ole igav,“ ütleb ta lihtsalt.
Sünnipäevgi möödub tagasihoidlikult, kõige lähemate ringis. „Me kolmekesi oleme – tütar, tütrepoeg ja mina, sellest piisab,“ lisab Benita.
„Võiks küll veel elupäevi olla, kui tervis on niisugune nagu praegu. Aga kui peab aitama – seda ma ei taha,“ ütleb ta. Ja lisab: „Ma olen ise hakkama saanud.“ Selles lauses on kokku võetud terve eluhoiak. Mitte kaebamine, mitte nõudmine – vaid harjumus ise toime tulla.
Palju õnne, Benita Tuur – rahulikke päevi, jätkuvat head tervist!
Merle Beljäev