Kui kunstnik Tarvo Mett räägib Hageri erilisest energiast ja vanade kultuskivide väest, siis kohalikud naised näevad aleviku väärtust eelkõige inimestes, mälestustes ja kogukonnas.
Üle neljakümne aasta Hageris elanud Evi Rooväli meenutab aega, mil alevikus käis vilgas seltsielu. Rahvamajas tegutses puhkpilliorkester, tantsiti rahvatantsu ning kohalikud tundsid üksteist palju lähemalt kui praegu.
„Ennem oli kuidagi rohkem suhtlemist. Olime kõik pereinimesed ja käisime rohkem läbi,“ meenutab ta.
Evi kolis oma majja 1981. aastal. Hageri oli siis teistsugune koht – alles olid apteek, postkontor ja vana vallamaja hoone. Eriti eredalt meenub talle kohalik apteek, kus ravimeid valmistati veel kohapeal retsepti järgi.
„Oli väga tubli apteeker, kes tegi ise rohtusid. Mäletan veel seda aega hästi,“ räägib ta.
Tänapäeval hindab ta kõige enam vaikust ja rahu. „Alevis on hea ja rahulik elada. Siin mulle meeldib,“ ütleb ta lihtsalt.
Sissetulijast omaks
Hageri raamatukoguhoidja Heli Mett saabus alevisse 1990. aastate alguses, tulles siia mehele. Alguses tundis ta end võõrana.
„Mina tundsin ennast väga sissetulijana, nagu mingil katseajal, et kas nüüd võetakse omaks või ei võeta,“ meenutab ta.
Lõuna-Eestist pärit naisena märkas ta isegi inimeste temperamendis erinevusi.
„Lõunapoolsed inimesed on soojemad, põhjapoolsed külmemad,“ märgib ta.
Oma inimesena hakkas ta end tundma alles aastate pärast.
„Läks paarkümmend aastat aega, enne kui tundsin, et olen vist oma,“ jagab Heli.
Tema mälestustes oli toonase Hageri süda tarbijate kooperatiivi kauplus, kust võis osta kõike alates kalossidest kuni rattakummideni. Oluline koht oli ka postkontor, kust tehti kaugekõnesid sugulastele, ning rahvamaja, mille sügis- ja talvepeod tõid kokku kogu ümbruskonna rahva.
„Maja oli alati paksult rahvast täis,“ meenutab ta toonaseid lõikuspidusid ja nääriõhtuid.
Kogukond, mis tegutseb ise
Kuigi ajad on muutunud, ei näe Heli Mett kogukonna hääbumist. Vastupidi.
„Kogukondlik tegevus on arenenud rohkem. Ei oodata enam, et keegi tuleb ja teeb, vaid tehakse ise,“ ütleb ta.
Raamatukoguhoidjana näeb ta iga päev, kuidas inimesed endiselt lugemist väärtustavad. Kevadel jäävad raamatud küll aiatööde varju, kuid talvel leiavad lugejad tee taas riiulite vahele.
Kui küsida, miks ta pole kunagi kodukanti tagasi kolinud, tuleb vastus kiiresti.
„Aura on siin selline eriline. Oli võimalus tagasi minna, aga selle koha aura on nii hea, et ei taha kuhugi minna,“ jagab Heli.
Nii joonistubki Hagerist pilt kui paigast, kus suured sündmused ei pruugi iga päev juhtuda, kuid kus inimesed hindavad vaikust, ajalugu ja üksteise lähedust. Just sellised lood hoiavad väikese aleviku hinge elavana.
Kui küsida, mis Hagerit eriliseks teeb, jäävad vastused erinevaks. Üks räägib inimestest, teine rahust, kolmas koha aurast. Kuid kõigis neis vastustes on üks ühine joon – soov siia jääda.
Merle Beljäev
